Maailmakuulsa vene filosoofi-personalisti Nikolai Berdjajevi (1874‒1948) raamat „Venemaa saatus“ koosneb erinevatest essee tüüpi artiklitest, mis on kirjutatud Esimese maailmasõja päevil. Nende peateemaks on Venemaa – tema hing ja saatuse hämarad keerdkäigud võrrelduna teiste rahvastega, Venemaa roll suures sõjas ja vene messianism. Berdjajev leiab vene hingest naiselikkust ja purjusolekut, aasialikkust ja euroopalikkust, pühadust ja kaabaklust. Ta võrdleb Venemaad Fjodor Dostojevskiga, kelles „põhjatu sügavus ja hõlmamatu kõrgus ühituvad mingisuguse madaluse ja ebaõilsusega, väärikuse puudumise ja orjusega. Piiritu armastus inimese vastu, Tõeline Kristuse-armastus ühitub inimeste vihkamise ja julmusega.“ Ent milliseks kujuneb Venemaa pärast maailmatulekahju? Selle üle arutledes liiguvad vene mõtleja aimdused sõja algupoole optimistlikust ootusärevusest sõja lõpuperioodi süngesse pessimismi. Lisaks on teoses käsitletud laia teemade ringi rahvuslusest ja imperialismist kuni demokraatia ja isiksuse problemaatika ning vaimu ja masina suhteni. Raamatut tuleks vaadelda oma ajastu kontekstis ning see tähistab üht etappi N. Berdjajevi filosoofiliste ja ühiskondlike ideede arengus.