Eesti Arhitektuurimuuseumi näitusega „Uude Maailma: Eesti arhitektid Torontos“ kaasnev raamat annab põhjaliku ülevaate pärast Teist maailmasõda Kanadasse emigreerunud Eesti päritolu arhitektide loomingust ja elukäigust. Raamat keskendub eelkõige Eestis sündinud arhitektidele, kelle karjääri või õpingud Euroopas katkestas sõda, ning neile, kes omandasid arhitektikutse Kanada ülikoolides sõjajärgsetel aastakümnetel. See oli aeg, mil Uude Maailma voolas kokku erinevaid rahvaid ning palavikulise tempoga kasvanud Torontost sai tänaseks tuntud multikultuurne metropol ning ühtlasi kõige olulisem eestlaste keskus väljaspool kodumaad. Linna arhitektuuripildis mängisid teiste seas olulist rolli just eestlastest arhitektid, kelle trumbiks oli Euroopa haridus ning sõjajärgne praktika Soomes ja Rootsis. Sellelt aluselt lõid eesti arhitektid kohalikus arhitektkonnas aktiivselt kaasa, õpetades sealsetes ülikoolides ning kavandades märkimisväärsel hulgal hooneid, mis püsivad tänaseni auväärsel kohal Toronto linnaruumis. Raamatus annavad eri taustaga autorid ammendava ülevaate nii laiemast ajaloolisest ja immigratsioonipoliitilisest kontekstist (Piret Noorhani), Toronto sõjajärgsest linnaruumilisest arengust (Graeme Stewart ja Evan Manning) ning olulisematest eesti arhitektidest ja nende loomingust (Jarmo Kauge) Torontos. Raamatu võtavad kokku isiklikuma alatooniga esseed kahest kõige mõjukamast arhitektist, Uno Priist (Alfred Holden) ning Elmar Tampõllust (Thomas Tampold).