On aasta 1932. Tüünes Normandia külas elab 10-aastane poiss Ludo koos oma lahke ja ekstsentrilise onu Ambroise’iga, kes valmistab imetoredaid tuulelohesid. Ühel päeval kohtab Ludo maasikavälul noort poola aristokraati Lilat ning armub pöördumatult. Nõnda saab alguse liigutav lugu ühe mehe eluaegsest igatsusest naise järele, kes vastab neile tunnetele alles siis, kui Euroopa on langemas II maailmasõja õuduste küüsi. Pärast sakslaste sissetungi Poola läheb Lila perekond kaduma ning Ludo asub oma armastuse ja armastatute, kodumaa ning lõpuks ka iseenese päästmise teekonnale. „Tuulelohed“ oli Romain Gary diskreetne armastuskiri riigile, millest sai tema tõeline kodumaa. Peateglase Ludo igavikulises lembuses Lila vastu peegeldub kirjaniku jäägitu pühendumus Prantsusmaale. See kaunis ja üdini prantslaslik sõjaaegne armastuslugu oli ühtlasi Gary mõtteline vastus oma 1945. aastal ilmunud debüütromaanile „Éducation européenne“ („Euroopalik haridus“), mis rääkis kahe noore armastusloo II maailmasõja aegses Poolas ning mille edu andis jõulise tõuke alustava kirjaniku karjäärile. Viimseks romaaniks jäänud „Tuulelohed“ lõpetab elukogenud autor, kes on jõudnud nii isikliku kui ka kirjandusliku teekonna lõppu, sõnadega: „… sest enam paremini ei saagi öelda.“