Paldiski – see kõlab väga võõrapäraselt ja vaenulikult. Meie teadvuses on see lahutamatult seostud NSV Liidu okupatsiooni aegse militaarmonstrumiga ja tuumaohuga. Kuid olid ajad, kus Paldiski oli mõnus väike Eesti linn. Selles elasid eestlased, kes ajasid rahulikult ja vaikselt omi asju. Kuni algas Teine maailmasõda ja kõik muutus. Kogu Paldiski elanikkond aeti linnast ja kogu Pakri poolsaarelt välja juba 1940. aasta kevadel nn baaside perioodil. Kuid sellega lood ei lõppenud, sõjasündmused võtsid ootamatuid pöördeid, linnaelanikud pääsesid ajutiselt veel tagasi oma vene okupantidest laastatud linna ja püüdsid elu-olu taas korda saada. Paraku saatsid nüüd 1944. aastal paldisklased oma kodudest välja juba Saksa sõdurid ja põletasid linna enne meritsi pagemist maha. See, mis nüüd uue nõukogude Paldiski näol rajati, oligi too soveti militaarmoolok, mis peagi muutus eestlastele keelutsooniks ja kus aeti tundmatuid salapäraseid asju. Käesolev raamat jutustab vana Paldiski ja selle elanike ajaloo, keskendudes eelkõige perioodile 1939–1945, kui tollase Eesti väikseim linn jäi suure sõja halastamatute hammasrataste vahele.