Antoloogia koosneb kaheksateistkümne eri autori seitsmeteistkümnest algupärasest ilukirjanduslikust ja eesti-inglise keelsest esseistlikust vihikust, milles igaüks läheneb oma nurga alt olematute raamatute lõpmatult mitmekesisele motiivile. Koguteos kompab kaleidoskoopilises raamistikus nii nüüdisaegse kirjandusliku väljenduse kui ka poeetilise mänguruumi piire. Koostaja Kiwa resümeerib saatesõnas olematute raamatute olevat ajalugu ning Aare Pilv juhib avateoses tähelepanu Wittgensteini majaköitele. Valdur Mikita sooritab muinasdroonil vaatluslende, kaaslaseks Marko Mäetamm. Triin Tamm kõpitseb raamatuteta pühenduste keelt ning andreas w uurib, mis oleks kui jätaks kõik kirjutamata? Sven Vabar ja c: võtavad ette psühhogeograafilised ekspeditsioonid uurimaks prufeenikute olemisviisi ning vertikaalsete viirastuste hierarhiaid. Perifeeria ja pingealade kaardistaja Aune Ainson võtab liha luupi alla ja Barthol Lo Mejor näitab, kuidas släng raamatu olematuks muudab. Paavo Matsin nendib, et vaenlane ei jõua kunagi põhja välja. Kaarel Kurismaa uurib väikeste masinate hingeelu, Kaspar Jassa lehitseb kasutamata kirjandust, Jaak Tomberg postuleerib inimest, kellel jääb puudu raamatust ning eesti progressiivse kirjanduse ikoon, neurolingvistikadoktor Erkki Luuk paljastab lõpuks ometi, kes on uhvutiv klõps. Kogumikus debüteerivad näiteks Celer Tambre, Salmo Salar ja Gennadi S. Klein. Tambre vaatleb keha olematuid kujutlusi ning Salmo Salar tõdeb, et olustikudraamal ei tohiks vajaka jääda palindroomidest. Gennadi S. Klein nihestab psühhoosi baasparameetreid.