Kui Toomas Hendrik Ilves kõneles 2008. aastal Eesti iseseisvuse taastamise päeval loomeliitude esindajatele, siis lausus ta lõpetuseks: “Armas Lagle, sinule tahan ma pühendada oma kõne viimased sõnad. Truudus põhimõtetele ajal, mil lihtsalt “ära elamine” oli lihtsaim võimalus, andis sulle nii ränki üleelamisi kui ülendust.”
Elu on lihtne, kui pead oma põhimõtetest kinni, arvab Lagle Parek ise. See lihtne elu, millest ta oma mälestusteraamatus talle omasel otsekohesel moel kirjutab, on paljudele meist ometi otsekui sümbol. Õieti mahub sellesse kaugelt rohkem kui üksainus elu.
Koos äsja ilmunud Elsbet Pareki eluraamatuga “...ja põlvest põlveni kajab” moodustub mitme põlvkonna lugu – ühe perekonna hoiakute, valikute ja saatuse lugu, mis algab möödunud sajandi hakul ja toob tänapäeva välja ning on iseäranis tihedasti seotud Eesti riigi looga.