Paljude konstruktivistide põhitees kõlab:
Me ei tunneta reaalsust nii, nagu see tegelikult on, vaid konstrueerime endale oma tegelikkuse. See tees on esile kutsunud palju vastuolusid, mis tuginevad eelkõige „tegelikkusekonstruktsiooni“ mõistele. Aga hämmastaval kombel on just see keskne mõiste jäänud radikaalse konstruktivismi diskursuses määratlemata.
Seetõttu seab S. J. Schmidt raamatus endale ülesande bioloogia, psühholoogia ja tunnetusteaduste uurimistulemustele tagasi haaramata selgitada individuaalse ja sotsiaalse elu keskseid aspekte, milleks on
• teadvus ja identiteet,
• ruum ja aeg,
• indiviid ja objekt,
• tegevus ja kommunikatsioon,
• tõde ja moraal.
Püüdes neid selgitada, jätab ta hüvasti radikaalse konstruktivismi klassikalise argumentatsiooniga, selleks et luua iseendal põhinev ja iseendale rakendatav teooria, mis püüab jõuda lõpptulemuseni, mida traditsiooniline konstruktivism ainult lubas – nimelt konstrueerida usutav „tegelikkuse konstruktsioon“.