Raamatus „Kultuur ja kommunikatsioon" vastandab Leach empiirikute (Barth, Malinowski, Firth) funktsionalistlikule lähenemisele ratsionalistide (Lévi-Strauss, Evans-Pritchard) strukturalistliku lähenemise kultuurile. Leach käsitleb semiootiliselt ja strukturalistlikult seda, kuidas märgid ja sümbolid on omavahel ühendatud, ta analüüsib strukturalistlikult nii müütilisi kui ka Piibli narratiive. Tema jaoks on keskne see, kuidas kommunikeeritakse kultuuri tähendusi, tema loogika keskseks mõisteks on struktuuriline transformatsioon. Terminoloogia osas jälgib Leach vähetuntud Jan W. F. Mulderi ja Sándor G. J. Hervey lingvistilist aksiomaatilise funktsionalismi teooriat, mille märgikäsitlus võib meile olla harjumatu.