Oma esimese jutukogu alapealkirjaks on Mart Kadastik pannud „Viis eelviimast jutustust“. Elust enesest võrsunud põnevate pööretega suhtelood saavad alguse argistest olukordadest. Kas keegi tegelastest tegi saatusliku vea? Millal see juhtus ja miks? Autor ütleb saatesõnas: „Nendes jutustustes on palju päriselust võetut. Elan tõepoolest Tartus Tamme puiesteel ja mulle tõepoolest meeldib käia sealses pubis. Mulle meeldib rännata Lahemaal ja lobiseda Vainupea kenade naistega. Olen käinud ka Ukrainas ja leidnud endale sõpru Kiievist, Lvivist ja Odesast. Uue aasta võtsin tõepoolest vastu Sydney fantastilise ilutulestiku paistel. Igale poole ei peagi ise jõudma. Mõned lood on mind ise üles otsinud. Näiteks lugu dramaatilisest klaverimängust, kus mustad ja valged klahvid otsivad harmooniat. Kõiki siia kaante vahele jõudnud lugusid ühendab üksindusevalu ja vahel kurb, vahel meeleheitlik, vahel groteskne püüdlus leida kedagigi. Ma tean, millest ma kirjutan. Sellepärast, et mul on keegi, keda hoida, ja kes hoiab mind.“