Elu prožektorite all on karm, eriti veel segastel ning kiiretel aegadel. Rinda tuleb pista lõputute kriiside, tarbetu müra ja väsimatute „heasoovijatega“. Et sellest piinavast seisust vähegi väärikalt väljuda, tekib paljudel kange kiusatus raudse maski taha pageda. Raamatu „Julgege juhtida“ autor Brené Brown leiab, et meie keskel toimetab liiga palju neid, kes juhivad hirmu ning haiget tegemise pinnalt. Browni unistuseks on pärandada oma lastele maailm, mida juhivad julged. Kui aga ise oma käiseid üles ei kääri, pole põhjust teistelegi küsivalt otsa vaadata. Nii sündiski raamat, mis autorit tsiteerides räägib praktilises, jamavabas ja lihtsasti kasutatavas võtmes sellest, mis teeb ühest keskpärasest tegelasest särava liidri. Olgu lisatud, et juhina ei käsitle ta mitte üksnes neid, kelle visiitkaart seda kinnitab, vaid igaüht, kes võtab vastutust leida inimestes ja protsessides potentsiaali ning on valmis neid ka arendama. Raamatu selgrooks on sadadest organisatsioonidest saadud kogemus ning põhjalik, pea kahe aastakümne pikkune uurimistöö, mille keskseks küsimuseks oli: mis vajab senises juhtimisviisis muutmist, et olla keerukas ja kiiresti muutuvas keskkonnas edukas? Tippjuhtide vastustest selgus, et me vajame julgemaid juhte ja südikamat kultuuri. Uuringust koorus välja seegi, et tegelikult kogeb enamus julgeid juhte regulaarselt mitut tüüpi hirmu, mistõttu ei saa see olla veel takistuseks, et olla julge. Tegelikuks kurja juureks on hoopis viis, kuidas me hirmudele reageerime. Brown väidab, et kõigi nende aastate jooksul pole ta kordagi kohanud julget juhti, kes poleks pettumust, läbikukkumist ja südamevalu tundnud. Julguse kasvatamise põhioskuseks peab ta tahtmist ja võimet olla haavatav. Vaid siis on võimalik rakendada kolme ülejäänut – oskust oma väärtuste järgi elada, usaldada ning taas jalgele tõusta. Oskus olla julge ei saa kunagi olla suurem haavatavuse taluvusest. Just nende nelja õpitava, analüüsitava ning mõõdetava oskuse abil saab teha suuri tegusid. Märksa suuremaid kui hirmuga.