Mida võib hõimuühiskonnalt õppida lojaalsuse, kuuluvustunde ja igikestva inimliku tähenduseotsingu kohta? Autor selgitab elu irooniat, kuidas paljudele näib sõda rahust etem ja katastroofikatsumus tekitab tagantjärele suuremat heldimust kui mälestus pulmadest või soojamaareisist. Ajaloo, psühholoogia ja antropoloogia taustaga raamat otsib vastust küsimustele, miks oleme koos tugevamad ja kuidas seda saavutada ka tänases lõhestunud maailmas. Autor Sebastian Junger on Ameerika pärjatud tippajakirjanik, toimetaja ja erikorrespondent, kelle raamatud ja dokumentaalfilmid on pälvinud ülemaailmset tunnustust. Kõik tema teosed on jõudnud New York Timesi menukite edetabelisse ning dokfilm „Restrepo“ (kaasautor Tim Hetherington) pälvis Oscari nominatsiooni ning Sundance’i festivali peaauhinna. Ilmar Raag, esseist, filmistsenarist ja -režissöör: „Esialgu tundus, et raamat kordab igivana lugu „headest metslastest“, kus inimesed hoolivad üksteisest rohkem kui arenenud tsivilisatsioonides. Seejärel aga võtab Junger ette erinevad olukorrad meie ühiskondades, kus kokkuhoidmine kord tugevneb, kord väheneb. Kohati jõuab ta üsna vastuokslike teemadeni. Näiteks vähenes New Yorgis pärast 9/11 enesetappude arv – häda ja kokkukuuluvustunne andsid järsku elule mõtte. See raamat ei paku lahendust maailma muutmiseks, aga siin võib olla vihjeid igaühe lähima kogukonna jaoks. Kui mitte muud, siis tõdeme, et inimvaim ja kultuur arenevad üllatavaid teid pidi.“