Great Maestros - Igor Bezrodny 2CD
Delivery 1-3 workdays
Club price:
25,95 €
Price:
25,95 €
-0%
Availability in stores
Share
Lugude nimekiri:
CD 1
Camille Saint-Saëns Violin Concerto No 3 in D minor, Op 15
1 Allegro non troppo 9:27
2 Andantino quasi allegretto 9:03
3 Molto moderato e maestoso – Allegro non troppo 10:19
Johannes Brahms Violin Concerto, Op 77
4 Allegro non troppo 21:40
5 Adagio 9:18
6 Allegro giocoso, ma non troppo vivace 7:38
7 Jean Sibelius Serenade No 1 in D major 5:40
CD 2
1 Heinrich Wilhelm Ernst Fantaisie brillante on Rossini’s Otello, Op 11 14:58
2 Jean Sibelius Suite, Op 46 No 2 Mélisande 3:12
3 Jean Sibelius Romance No 2, Op 78 3:07
4 Ernest Bloch Baal Shem Suite, B 47 No 2 Nigun 6:05
5–6 George Gershwin / arranged by Jascha Heifetz - Preludes No 2 in C-sharp minor and No 1 in B-flat major 4:45
7 Sergei Rachmaninoff Romance, Op 6 No 1 5:34
8 Pancho Vladigerov Bulgarian Rhapsody Vardar, Op 16 7:19
9 Frédéric Chopin / arranged by Leopold Auer - Nocturne in E-minor, Op 72 No 1 4:40
10 Béla Bartók Romanian Folk Dances, Sz 56 5:59
11 Karol Szymanowski Nocturne and Tarantella, Op 28 9:58
12 Igor Stravinski Petrushka. Russian Dance (live recording) 2:47
20. sajand oli vene viiulikooli kuldajastu. Maailmakuulsate Heifetzi ja Elmani nimedele järgnes plejaad nõukogude viiulivirtuoose, kelle mõju omaaegsele muusikamaastikule on raske alahinnata. Selle põlvkonna üks säravamaid esindajaid oli Igor Bezrodny. Ühendades endas laitmatu tehnika, sügavalt mõtestatud interpretatsiooni, laia silmaringi ning väljapaistva pedagoogilise ande, jättis maestro sügava jälje oma aja muusikaellu ja enda õpilastesse ning rikka loomingulise pärandi järeltulevatele põlvedele.
Muusikute peres sündinud Igor Bezrodny (1930–1997) lähedane kokkupuude muusikaga algas juba varasest east – mõlemad vanemad olid hinnatud interpreedid ja viiulipedagoogid. Bezrodny jätkas perekonnatraditsiooni. Aastal 1937 sai teme juhendajaks legendaarne professor Abram Jampolski, kelle käe all kasvasid üles paljud silmapaistvad nõukogude viiulikunstnikud. See pikaajaline ja viljakas koostöö mõjutas suurel määral Bezrodny kujunemist muusikuna ja hiljem ka pedagoogina. Peatselt algas noore viiuldaja kiire tähelend: esimene preemia rahvusvahelisel noorsoo ja üliõpilaste festivalil Prahas (1947), Jan Kubeliku nimelisel konkursil Prahas (1949) ja Johann Sebastian Bachi nimelisel konkursil Leipzigis (1950). Erakordne võitude jada tõi talle 1951. aastal Stalini preemia. 1950. aastast algas ka Bezrodny aktiivne ja laialdane kontserttegevus, mis viis ta lisaks Nõukogude Liidule ka paljudesse välisriikidesse. Ta mängis oma ajastu parimate interpreetidega (Neuhaus, Oistrahh, Baškirov, Flier jt) ning esines maailmakuulsates saalides (Carnegie Hall, Concertgebouw, Musikverein, Royal Albert Hall, La Scala). Esimese nõukogude viiuldajana külastas ta mitmeid Kesk- ja Lõuna-Ameerika riike, sh Kuuba, Costa Rica, Mehhiko, Ecuador, Peruu ja Uruguay, kujunedes omamoodi nõukogude viiulikooli saadikuks selles maailmajaos, ning oli eriliselt armastatud ka Jaapanis.
Maestro laiahaardeline tegevus ja avar huvide ring nii muusika vallas kui ka muudes valdkondades on imetlusväärne. Lisaks interpreet Bezrodnyle tunneme ka dirigent Bezrodnyt. Tugev tõmme dirigeerimise poole, mis avaldus juba lapsepõlves, realiseerus aastaid hiljem. Bezrodny, olles juba ise konservatooriumi õppejõud, otsustas uuesti õppima minna ning lõpetas dirigeerimiskursuse professorite Nikolai Anosovi, Boris Haikini ja Leo Ginzburgi käe all. Ta suhtus dirigeerimisse väga tõsiselt ja juhatas hiljem mitmeid Moskva, Leningradi, Berliini ja teiste linnade mainekaid orkestreid. Samuti oli ta Moskva Kammerorkestri (1977–1981) ja Turu Filharmooniaorkestri (1986–1990) peadirigent. Bezrodny on tuntud ka kui arvukate muusikateemaliste artiklite ja esseede autor. Lisaks muusikale huvitas teda fotograafia ja kinokunst – võimalusel tegi ta kontserttuuride ajal alati pilte ning isegi võitis üleriigilise amatöörfilmide võistluse.
Väga mahukas ja oluline osa maestro elust kuulus pedagoogilisele tegevusele. 1955. aastast algas töö Moskva Konservatooriumis, algul professor Rabinovitši assistendina, seejärel iseseisvalt. Aastast 1990 oli Bezrodny Helsingi Sibeliuse Akadeemia professor, õpetades paralleelselt ka Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias, kus talle omistati audoktori tiitel. Samuti andis ta meistriklasse üle kogu maailma ning osales rahvusvaheliste konkursside žüriide töös. Ka Bezrodny pedagoogiline tegevus peegeldab seda sama sügavat mõtlemist ning avarat maailmapilti, mis oli tal muusikuna ja isiksusena. Ta ei keskendunud pelgalt mängutehnika õpetamisele, vaid leidis aega arutleda laiemalt interpretatsiooni, esteetika ja filosoofia üle, jagades omi mõtteid ka õpilastega. Üheks olulisemaks Bezrodny põhimõtteks pedagoogilises töös oli enda õpetaja Jampolski eeskujul õpilase isikupära ning tugevate külgede märkamine ja nende arendamine, jätmata ruumi teiste muusikute mõtlematuks jäljendamiseks. Maestro õpilaste seas on silmapaistvad viiuldajad Dmitri Sitkovetski, Pavel Berman, Maksim Fedotov, Mari Tampere-Bezrodny jt.
Bezrodny interpretatsiooni iseloomustab filosoofilis-poeetiline lähenemine, intellektuaalne sügavus, tasakaalustatus ning tämbriline ja nüansiline rikkus. Kriitikud on nimetanud teda hingestatud viiulipoeediks ja väljapaistvaks lüürikuks. Käesolevad plaadid toovad esile maestro tugevaimad küljed viiulimängijana. Ühelt poolt õnnestusid tal eriti eredalt sellised suurvormid nagu Bachi, Beethoveni, Brahmsi, Sibeliuse ja Saint-Saënsi kontserdid, teisalt oli tal imetlusväärne oskus tõlgendada hämmastavalt terviklikult ja ilmekalt karakteerseid miniatuure. Bezrodnyl oli isiklik side mitme lindistatud teose autoriga. 1953. aastal kohtus ta Soomes Sibeliusega, kelle muusika oli talle juba varasest east eriliselt kallis olnud. Selle kohtumise käigus oli Bezrodnyl võimalus heliloojale ette mängida ka antud plaadil kõlav serenaad. Esitus jättis Sibeliusele väga tugeva mulje. Samuti oli Bezrodnyl seos legendaarse viiulimängija Jascha Heifetziga, kelle mäng oli teda teatud perioodil väga vaimustanud ning kes on kahe Bezrodny esitatava Gershwini teose arranžeeringu autor. Maestrol oli kokkupuude ka Igor Stravinskiga, kelle stseene balletist „Tulilind“ on Bezrodny viiulile seadnud. Salvestisi käesolevatelt plaatidelt tuleks pidada eriti väärtuslikuks, kuna üldiselt salvestas maestro harva – ta eelistas alati kontserdi olukorda, kus kuulaja ja mängija on ühes ruumis, pidades salvestust vaid helide mehaaniliseks jäljendamiseks.
Bezrodny kaasaegne Kirill Kondrašin (1914–1981) kuulub kahtlemata 20. sajandi mõjusamate dirigentide hulka. Tema ekspressiivne ja jõuline isikupärane stiil ning nii lääne kui ka vene muusika repertuaari laitmatu tundmine tõid talle tunnustuse kodumaal, samuti rahvusvahelisel muusikamaastikul. Moskvas orkestrimuusikute peres üles kasvanud Kondrašin õppis aastatel 1931–1936 Moskva Konservatooriumis Boris Haikini käe all. Peale lõpetamist suundus ta tööle Leningradi Väikesesse Ooperi- ja Balletiteatrisse, seejärel juhatas aga 1943. aastast Moskva Suures Teatris, tuues lavale mitmeid uusi oopereid. Alates 1940. aastate teisest poolest hakkas Kondrašin tegutsema ka sümfooniaorkestri dirigendina, juhatades Moskva Noorte Sümfooniaorkestrit, ning 1956. aastast keskenduski vaid sümfoonilise muusika esitamisele. Edukas loometegevus tõi talle 1947. aastal Stalini preemia. Aastatel 1960–1975 oli ta Moskva Filharmoonia Orkestri kunstiline juht, mis kujunes tema juhtimisel üheks mainekamaks muusikakollektiiviks riigis – Kondrašin tõstis nii orkestri esituse kvaliteeti kui ka laiendas repertuaari. Tema eestvedamisel hakati mängima rohkem kaasaegset muusikat, sh mitmeid teoseid Šostakovitšilt, kellega teda sidus lähedane sõprus. Samuti toodi kontserdisaalidesse kõik Mahleri sümfooniad ja teised klassikalised suurteosed. Lisaks tegi maestro koostööd selliste suurkujudega nagu Rostropovitš, Oistrahh, Richter, Gilels, Kogan jt. Uued võimalused avanesid Kondrašinile peale esimest rahvusvahelist Tšaikovski nimelist konkurssi, kus ta oli dirigendiks esimese koha pälvinud pianist Van Cliburnile. Võit võimaldas tal esimese nõukogude dirigendina peale külma sõja algust USAs kontserte juhatada ning salvestada koos Van Cliburniga mitu märgilist teost, teiste seas Tšaikovski esimese klaverikontserdi. 1978. aasta Hollandi kontsertreisi ajal otsustas Kondrašin poliitilist varjupaika paluda ning välismaale jääda. Lahkumine põhjustas tema salvestiste keelustamise Nõukogude Liidus. Eksiilis töötas maestro elu lõpuni Amsterdami Kuningliku Concertgebouw’ orkestri alalise külalisdirigendina ning samuti tegi koostööd Viini Filharmoonikutega. Kondrašin on jätnud pärandiks laiahaardelise diskograafia, mis hõlmab salvestisi nii tunnustatud solistide kui ka orkestritega, kellega maestro elu jooksul töötas.
Esimese plaadi salvestistel kõlava orkestri nimetamine Moskva Filharmoonia Sümfooniaorkestriks vajab selgitust. Käesoleva CD materjal on restaureeritud 1949. aastast pärit magnetlintidelt, mille luitunud karpidel on kiri Симф.Орк.МГФ, mis tõenäoliselt tähendab Симфонический Оркестр Московской Государственной Филармонии ehk Moskva Riikliku Filharmoonia Sümfooniaorkester. Kui aga külastada nimetatud orkestri kodulehte või tutvuda kollektiivi ajalooga, siis selgub, et orkester on ametlikult asutatud 1951. aastal, seega kaks aastat pärast (!) käesolevate teoste salvestust. Õigustatult tekib küsimus, mis orkester õigupoolest salvestistel mängib. Ühe variandina võib oletada, et tegu on noortest muusikutest salvestamise jaoks kokku pandud Kondrašini projektorkestriga, millest kaks aastat hiljem sai ametlikult meile praegu tuntud Moskva Filharmoonia Sümfooniaorkester. Paraku on sellest ajast möödas enam kui seitse aastakümmet ning solistilt, dirigendilt ega orkestrantidelt pole võimalik täpsemat infot küsida, mistõttu jääbki lühendi Симф.Орк.МГФ tähendus esialgu selgusetuks.
CD 1
Camille Saint-Saëns Violin Concerto No 3 in D minor, Op 15
1 Allegro non troppo 9:27
2 Andantino quasi allegretto 9:03
3 Molto moderato e maestoso – Allegro non troppo 10:19
Johannes Brahms Violin Concerto, Op 77
4 Allegro non troppo 21:40
5 Adagio 9:18
6 Allegro giocoso, ma non troppo vivace 7:38
7 Jean Sibelius Serenade No 1 in D major 5:40
CD 2
1 Heinrich Wilhelm Ernst Fantaisie brillante on Rossini’s Otello, Op 11 14:58
2 Jean Sibelius Suite, Op 46 No 2 Mélisande 3:12
3 Jean Sibelius Romance No 2, Op 78 3:07
4 Ernest Bloch Baal Shem Suite, B 47 No 2 Nigun 6:05
5–6 George Gershwin / arranged by Jascha Heifetz - Preludes No 2 in C-sharp minor and No 1 in B-flat major 4:45
7 Sergei Rachmaninoff Romance, Op 6 No 1 5:34
8 Pancho Vladigerov Bulgarian Rhapsody Vardar, Op 16 7:19
9 Frédéric Chopin / arranged by Leopold Auer - Nocturne in E-minor, Op 72 No 1 4:40
10 Béla Bartók Romanian Folk Dances, Sz 56 5:59
11 Karol Szymanowski Nocturne and Tarantella, Op 28 9:58
12 Igor Stravinski Petrushka. Russian Dance (live recording) 2:47
20. sajand oli vene viiulikooli kuldajastu. Maailmakuulsate Heifetzi ja Elmani nimedele järgnes plejaad nõukogude viiulivirtuoose, kelle mõju omaaegsele muusikamaastikule on raske alahinnata. Selle põlvkonna üks säravamaid esindajaid oli Igor Bezrodny. Ühendades endas laitmatu tehnika, sügavalt mõtestatud interpretatsiooni, laia silmaringi ning väljapaistva pedagoogilise ande, jättis maestro sügava jälje oma aja muusikaellu ja enda õpilastesse ning rikka loomingulise pärandi järeltulevatele põlvedele.
Muusikute peres sündinud Igor Bezrodny (1930–1997) lähedane kokkupuude muusikaga algas juba varasest east – mõlemad vanemad olid hinnatud interpreedid ja viiulipedagoogid. Bezrodny jätkas perekonnatraditsiooni. Aastal 1937 sai teme juhendajaks legendaarne professor Abram Jampolski, kelle käe all kasvasid üles paljud silmapaistvad nõukogude viiulikunstnikud. See pikaajaline ja viljakas koostöö mõjutas suurel määral Bezrodny kujunemist muusikuna ja hiljem ka pedagoogina. Peatselt algas noore viiuldaja kiire tähelend: esimene preemia rahvusvahelisel noorsoo ja üliõpilaste festivalil Prahas (1947), Jan Kubeliku nimelisel konkursil Prahas (1949) ja Johann Sebastian Bachi nimelisel konkursil Leipzigis (1950). Erakordne võitude jada tõi talle 1951. aastal Stalini preemia. 1950. aastast algas ka Bezrodny aktiivne ja laialdane kontserttegevus, mis viis ta lisaks Nõukogude Liidule ka paljudesse välisriikidesse. Ta mängis oma ajastu parimate interpreetidega (Neuhaus, Oistrahh, Baškirov, Flier jt) ning esines maailmakuulsates saalides (Carnegie Hall, Concertgebouw, Musikverein, Royal Albert Hall, La Scala). Esimese nõukogude viiuldajana külastas ta mitmeid Kesk- ja Lõuna-Ameerika riike, sh Kuuba, Costa Rica, Mehhiko, Ecuador, Peruu ja Uruguay, kujunedes omamoodi nõukogude viiulikooli saadikuks selles maailmajaos, ning oli eriliselt armastatud ka Jaapanis.
Maestro laiahaardeline tegevus ja avar huvide ring nii muusika vallas kui ka muudes valdkondades on imetlusväärne. Lisaks interpreet Bezrodnyle tunneme ka dirigent Bezrodnyt. Tugev tõmme dirigeerimise poole, mis avaldus juba lapsepõlves, realiseerus aastaid hiljem. Bezrodny, olles juba ise konservatooriumi õppejõud, otsustas uuesti õppima minna ning lõpetas dirigeerimiskursuse professorite Nikolai Anosovi, Boris Haikini ja Leo Ginzburgi käe all. Ta suhtus dirigeerimisse väga tõsiselt ja juhatas hiljem mitmeid Moskva, Leningradi, Berliini ja teiste linnade mainekaid orkestreid. Samuti oli ta Moskva Kammerorkestri (1977–1981) ja Turu Filharmooniaorkestri (1986–1990) peadirigent. Bezrodny on tuntud ka kui arvukate muusikateemaliste artiklite ja esseede autor. Lisaks muusikale huvitas teda fotograafia ja kinokunst – võimalusel tegi ta kontserttuuride ajal alati pilte ning isegi võitis üleriigilise amatöörfilmide võistluse.
Väga mahukas ja oluline osa maestro elust kuulus pedagoogilisele tegevusele. 1955. aastast algas töö Moskva Konservatooriumis, algul professor Rabinovitši assistendina, seejärel iseseisvalt. Aastast 1990 oli Bezrodny Helsingi Sibeliuse Akadeemia professor, õpetades paralleelselt ka Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias, kus talle omistati audoktori tiitel. Samuti andis ta meistriklasse üle kogu maailma ning osales rahvusvaheliste konkursside žüriide töös. Ka Bezrodny pedagoogiline tegevus peegeldab seda sama sügavat mõtlemist ning avarat maailmapilti, mis oli tal muusikuna ja isiksusena. Ta ei keskendunud pelgalt mängutehnika õpetamisele, vaid leidis aega arutleda laiemalt interpretatsiooni, esteetika ja filosoofia üle, jagades omi mõtteid ka õpilastega. Üheks olulisemaks Bezrodny põhimõtteks pedagoogilises töös oli enda õpetaja Jampolski eeskujul õpilase isikupära ning tugevate külgede märkamine ja nende arendamine, jätmata ruumi teiste muusikute mõtlematuks jäljendamiseks. Maestro õpilaste seas on silmapaistvad viiuldajad Dmitri Sitkovetski, Pavel Berman, Maksim Fedotov, Mari Tampere-Bezrodny jt.
Bezrodny interpretatsiooni iseloomustab filosoofilis-poeetiline lähenemine, intellektuaalne sügavus, tasakaalustatus ning tämbriline ja nüansiline rikkus. Kriitikud on nimetanud teda hingestatud viiulipoeediks ja väljapaistvaks lüürikuks. Käesolevad plaadid toovad esile maestro tugevaimad küljed viiulimängijana. Ühelt poolt õnnestusid tal eriti eredalt sellised suurvormid nagu Bachi, Beethoveni, Brahmsi, Sibeliuse ja Saint-Saënsi kontserdid, teisalt oli tal imetlusväärne oskus tõlgendada hämmastavalt terviklikult ja ilmekalt karakteerseid miniatuure. Bezrodnyl oli isiklik side mitme lindistatud teose autoriga. 1953. aastal kohtus ta Soomes Sibeliusega, kelle muusika oli talle juba varasest east eriliselt kallis olnud. Selle kohtumise käigus oli Bezrodnyl võimalus heliloojale ette mängida ka antud plaadil kõlav serenaad. Esitus jättis Sibeliusele väga tugeva mulje. Samuti oli Bezrodnyl seos legendaarse viiulimängija Jascha Heifetziga, kelle mäng oli teda teatud perioodil väga vaimustanud ning kes on kahe Bezrodny esitatava Gershwini teose arranžeeringu autor. Maestrol oli kokkupuude ka Igor Stravinskiga, kelle stseene balletist „Tulilind“ on Bezrodny viiulile seadnud. Salvestisi käesolevatelt plaatidelt tuleks pidada eriti väärtuslikuks, kuna üldiselt salvestas maestro harva – ta eelistas alati kontserdi olukorda, kus kuulaja ja mängija on ühes ruumis, pidades salvestust vaid helide mehaaniliseks jäljendamiseks.
Bezrodny kaasaegne Kirill Kondrašin (1914–1981) kuulub kahtlemata 20. sajandi mõjusamate dirigentide hulka. Tema ekspressiivne ja jõuline isikupärane stiil ning nii lääne kui ka vene muusika repertuaari laitmatu tundmine tõid talle tunnustuse kodumaal, samuti rahvusvahelisel muusikamaastikul. Moskvas orkestrimuusikute peres üles kasvanud Kondrašin õppis aastatel 1931–1936 Moskva Konservatooriumis Boris Haikini käe all. Peale lõpetamist suundus ta tööle Leningradi Väikesesse Ooperi- ja Balletiteatrisse, seejärel juhatas aga 1943. aastast Moskva Suures Teatris, tuues lavale mitmeid uusi oopereid. Alates 1940. aastate teisest poolest hakkas Kondrašin tegutsema ka sümfooniaorkestri dirigendina, juhatades Moskva Noorte Sümfooniaorkestrit, ning 1956. aastast keskenduski vaid sümfoonilise muusika esitamisele. Edukas loometegevus tõi talle 1947. aastal Stalini preemia. Aastatel 1960–1975 oli ta Moskva Filharmoonia Orkestri kunstiline juht, mis kujunes tema juhtimisel üheks mainekamaks muusikakollektiiviks riigis – Kondrašin tõstis nii orkestri esituse kvaliteeti kui ka laiendas repertuaari. Tema eestvedamisel hakati mängima rohkem kaasaegset muusikat, sh mitmeid teoseid Šostakovitšilt, kellega teda sidus lähedane sõprus. Samuti toodi kontserdisaalidesse kõik Mahleri sümfooniad ja teised klassikalised suurteosed. Lisaks tegi maestro koostööd selliste suurkujudega nagu Rostropovitš, Oistrahh, Richter, Gilels, Kogan jt. Uued võimalused avanesid Kondrašinile peale esimest rahvusvahelist Tšaikovski nimelist konkurssi, kus ta oli dirigendiks esimese koha pälvinud pianist Van Cliburnile. Võit võimaldas tal esimese nõukogude dirigendina peale külma sõja algust USAs kontserte juhatada ning salvestada koos Van Cliburniga mitu märgilist teost, teiste seas Tšaikovski esimese klaverikontserdi. 1978. aasta Hollandi kontsertreisi ajal otsustas Kondrašin poliitilist varjupaika paluda ning välismaale jääda. Lahkumine põhjustas tema salvestiste keelustamise Nõukogude Liidus. Eksiilis töötas maestro elu lõpuni Amsterdami Kuningliku Concertgebouw’ orkestri alalise külalisdirigendina ning samuti tegi koostööd Viini Filharmoonikutega. Kondrašin on jätnud pärandiks laiahaardelise diskograafia, mis hõlmab salvestisi nii tunnustatud solistide kui ka orkestritega, kellega maestro elu jooksul töötas.
Esimese plaadi salvestistel kõlava orkestri nimetamine Moskva Filharmoonia Sümfooniaorkestriks vajab selgitust. Käesoleva CD materjal on restaureeritud 1949. aastast pärit magnetlintidelt, mille luitunud karpidel on kiri Симф.Орк.МГФ, mis tõenäoliselt tähendab Симфонический Оркестр Московской Государственной Филармонии ehk Moskva Riikliku Filharmoonia Sümfooniaorkester. Kui aga külastada nimetatud orkestri kodulehte või tutvuda kollektiivi ajalooga, siis selgub, et orkester on ametlikult asutatud 1951. aastal, seega kaks aastat pärast (!) käesolevate teoste salvestust. Õigustatult tekib küsimus, mis orkester õigupoolest salvestistel mängib. Ühe variandina võib oletada, et tegu on noortest muusikutest salvestamise jaoks kokku pandud Kondrašini projektorkestriga, millest kaks aastat hiljem sai ametlikult meile praegu tuntud Moskva Filharmoonia Sümfooniaorkester. Paraku on sellest ajast möödas enam kui seitse aastakümmet ning solistilt, dirigendilt ega orkestrantidelt pole võimalik täpsemat infot küsida, mistõttu jääbki lühendi Симф.Орк.МГФ tähendus esialgu selgusetuks.
Delivery 1-3 workdays
Club price:
25,95 €
Price:
25,95 €
-0%
Availability in stores
Share
Format
CD
Added date
15.05.2020
Year of publication
2020
Size
140x135
Product code
4742229006000
Barcode
4742229006000