You are here:
Home
Books
Books in Estonian
Architecture and interior design
Interior design
Eesti arhitektuuriajakiri MAJA suvi/sügis 2020 (101-102) / Estonian Architectural Review MAJA summer/autumn 2020 (101-102)
Eesti arhitektuuriajakiri MAJA suvi/sügis 2020 (101-102) / Estonian Architectural Review MAJA summer/autumn 2020 (101-102)
Sisearhitektuuri-eri
Author
Peatoimetaja: Kaja Pae
Translated
Karin Lillemaa, Kerli Linnat, Kaisa Ling, Marianne Jõgi, Taavi Laanpere
Delivery 7 workdays
9,50 €
-0%
Availability in stores
Share
Juhtkiri: kooselu siseruumiga
Sisearhitektuuri maailmas on põnev aeg, eriala otsib enda rolli – mitte üksnes, kuidas olla parimal viisil inimese teenistuses, vaid kuidas mõtestada inimese ja keskkonna suhet kahepoolsena. Hiljuti alanud pandeemia pani paljud inimesed olukorda, kus neil tuli kogeda kodust ruumi pikemalt ja intensiivsemalt. Kas sisearhitektuur on see, mis on arhitektuuri sees? Või tegeleb see, mida oleme Eestis harjunud nimetama sisearhitektuuriks, hoopis inimesele kõige lähema, tajutava, inimese mastaabis ruumiga? Ammu ei piirdu sisearhitektid üksnes siseruumiga, vaid kohendavad inimese ja ruumi suhet ka näiteks linnakeskkonnas. See muutus peegeldub ka õppekavade ja eriala nimetuses, mis mõnes riigis on sisearhitektuuri asemel hoopis interior design ja annab erialale võimaluse olla otsingulisem ja mitte piirduda enesemääratlusega arhitektuuri kaudu.
Keskaja uurija Aron Gurevitši ja arhitektuuriajaloolase Robin Evansi kirjutistest, mis käsitlevad ruumitaju, ruumi kujutamist ja eelistatud põrandaplaani tüüpi näeme, kui tihedalt on inimese bioloogiline pool – keha ja kognitiivsed protsessid – seotud kultuuri ja maailmapildiga – viimastel on bioloogia üle vaieldamatu mõjuvõim. Ruumiloomes eeldame siiski, et keha ja psühholoogiaga seotud universaalsed vajadused on midagi püsivamat. Kuid ühiskondlikud ja tehnoloogiast kantud muutused inimese lähiruumis ja mastaabis on olnud vilkad (isegi sedavõrd, et kirjandusteaduses on täheldatud realismi ja teadusliku fantastika ühtelangemist) ning need avavad lähiruumi käsitlevale ruumikunstile nüüdisajal hämmastavalt põnevad võimalused.
Numbris vaatleme nii ruumiloome vähem muutlikku poolt, mis seondub keha ja kognitiivsete protsessidega, kui ka ühiskondliku arengu ja tehnoloogiaga seonduvat kiiresti muutuvat poolust. Räägime sisearhitektuuri kontekstis tõenduspõhiselt psühholoogilistest vajadustest ja uurime Risoopia nime kandvat keskkonda, mis aktiveerib erinevaid tajuorganeid ja avardab mõttelendu. Narva kindluse näitel vaatleme, millist kogemust oodatakse nüüdisaegsest muuseumiruumist. Esitleme virtuaalreaalsuse seadmete ja fotogrammeetria abil Paksu Margareetat ja vaatleme, kuidas need vahendid aitasid luua torni sees peituva meremuuseumi sisearhitektuuri. Aju-arvuti liides teeb võimalikuks mõõta inimese meeleseisundite muutumist vastavalt keskkonnale. Uurime, kuidas see annab ruumielamuste kavandamisele teadusliku lisamõõtme, võimaldades rääkida suhtest ruumiga mõõdetavatel alustel, ja fantaseerime, milliseid uusi teelahkmeid see ruumiloomele avab.
Hiljaaegu valmis Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia suur kontserdisaal, mille sünnilugu peegeldab tervikliku ruumikunsti hõlmavust, kus kohtuvad kehaline, kultuuriline ja tehniline, et luua keskkond, mis võimaldab areneda ja sündida oskustel ja kogemustel, mis mujal poleks võimalik. Akustik Linda Madalik on seda fenomeni kirjeldanud kui saali võimet vahendada muusikateost kõige sügavamal viisil.
Ruumikunst, nagu teisedki kunstid ei saa teisiti edeneda, kui ennast kogu aeg küsimuse alla seades, otsides ja oma ainest mõtestades – vaid sellisel juhul säilib kunsti potentsiaal. Nii et avardame vaadet ja heidame käesolevas numbris pilgu maailmale ka vanni perspektiivist. Miks see üldse oluline on? Igapäevane keskkond kujundab meie harjumused, mis omakorda kujundavaid meid. Kooselu asjadega on tõsine asi.
Number on pühendatud Eesti sisearhitektide liidu 30 aasta juubelile.
Estonian Architectural Review Maja summer/autumn 2020 (No 101-102) / Special Issue: Interior Design
Editorial: Living with Interior Space
The world of interior architecture is going through exciting times—the speciality is seeking its role, and not only in terms of how to service the inhabitant in the best possible way, but for ways that allow defining a reciprocal relationship between the inhabitant and her environment. The recent pandemic placed many individuals in a position where they had to experience domestic space over an extended and intense time period. Is interior architecture an entity that we place inside architecture? Or is the discipline that we have agreed to call interior architecture in Estonia concerned with space that lies in our closest proximity and is scaled to human perception? For a long time now, the concern of the interior architect has been more than the mere interior room; our relationship to space is addressed in the urban environment as well. This shift reflects in the names of the study programmes and the speciality itself, which in some countries is referred to as interior design instead of interior architecture, expanding the search territory for self-determination beyond the boundaries of architecture.
The writings by medievalist historian Aron Gurevitsch and architecture historian Robin Evans on spatial perception, spatial projection and preferred floor plan typology reveal how close the tie between the biological human aspects—our body and cognitive functions—and cultural worldview really is. The latter possesses undeniable power over the biology. Spatial design assumes that the universal needs connected to the body and psychology be somewhat more durable. The vast innovation in social and technology-driven pursuits undoubtedly impacts on intimate space and scale (even to the extent that literary science points towards a congruence between realism and science fiction), and these changes might introduce fascinating opportunities for a spatial art that is concerned with a most intimate type of space.
This issue looks at both the less mutable side of spatial design that is connected to bodily and cognitive processing, as well as the swiftly changing pole related to social development and technology. We address evidence-based psychological needs in the context of interior architecture and study an environment called Rhizopia which activates various sensory organs and broadens the mind. Modern expectations for contemporary museum space are exemplified in a review of Narva Castle. Using VR equipment and photogrammetry, we present Fat Margaret tower and look into how the technological means aided in the creation process of the interior architecture of the maritime museum she encases. A brain-computer interface enables measuring environmentally evoked changes in human mental states. We examine how enabling data-driven dialogue with space provides an additional scientific dimension to the design of spatial experiences, and we envision the new crossroads these methods might bring forth in and for spatial design.
The large concert hall of the Estonian Academy of Music and Theatre was recently completed. Its genesis reflects the encompassing nature of extensive spatial art where the corporeal, cultural, and technical meet to blend into an enabling environment that supports the development and birth of skills and experience impossible to attain outside those conditions. Acoustician Linda Madalik has described this phenomenon as the ability of the hall to intermediate a musical composition in the most profound way.
Spatial art, like the other arts, cannot progress without constantly questioning and challenging itself to seek and define its own substance—it is the only way the potentiality of art can survive. Let us all broaden our horizons and view the world from the perspective of a bathtub. Why should this matter? Our daily environment shapes our habits that end up shaping us. Our cohabitation with things is a serious matter.
This issue of Maja is dedicated to the 30th anniversary of the Estonian Association of Interior Architects.
Sisearhitektuuri maailmas on põnev aeg, eriala otsib enda rolli – mitte üksnes, kuidas olla parimal viisil inimese teenistuses, vaid kuidas mõtestada inimese ja keskkonna suhet kahepoolsena. Hiljuti alanud pandeemia pani paljud inimesed olukorda, kus neil tuli kogeda kodust ruumi pikemalt ja intensiivsemalt. Kas sisearhitektuur on see, mis on arhitektuuri sees? Või tegeleb see, mida oleme Eestis harjunud nimetama sisearhitektuuriks, hoopis inimesele kõige lähema, tajutava, inimese mastaabis ruumiga? Ammu ei piirdu sisearhitektid üksnes siseruumiga, vaid kohendavad inimese ja ruumi suhet ka näiteks linnakeskkonnas. See muutus peegeldub ka õppekavade ja eriala nimetuses, mis mõnes riigis on sisearhitektuuri asemel hoopis interior design ja annab erialale võimaluse olla otsingulisem ja mitte piirduda enesemääratlusega arhitektuuri kaudu.
Keskaja uurija Aron Gurevitši ja arhitektuuriajaloolase Robin Evansi kirjutistest, mis käsitlevad ruumitaju, ruumi kujutamist ja eelistatud põrandaplaani tüüpi näeme, kui tihedalt on inimese bioloogiline pool – keha ja kognitiivsed protsessid – seotud kultuuri ja maailmapildiga – viimastel on bioloogia üle vaieldamatu mõjuvõim. Ruumiloomes eeldame siiski, et keha ja psühholoogiaga seotud universaalsed vajadused on midagi püsivamat. Kuid ühiskondlikud ja tehnoloogiast kantud muutused inimese lähiruumis ja mastaabis on olnud vilkad (isegi sedavõrd, et kirjandusteaduses on täheldatud realismi ja teadusliku fantastika ühtelangemist) ning need avavad lähiruumi käsitlevale ruumikunstile nüüdisajal hämmastavalt põnevad võimalused.
Numbris vaatleme nii ruumiloome vähem muutlikku poolt, mis seondub keha ja kognitiivsete protsessidega, kui ka ühiskondliku arengu ja tehnoloogiaga seonduvat kiiresti muutuvat poolust. Räägime sisearhitektuuri kontekstis tõenduspõhiselt psühholoogilistest vajadustest ja uurime Risoopia nime kandvat keskkonda, mis aktiveerib erinevaid tajuorganeid ja avardab mõttelendu. Narva kindluse näitel vaatleme, millist kogemust oodatakse nüüdisaegsest muuseumiruumist. Esitleme virtuaalreaalsuse seadmete ja fotogrammeetria abil Paksu Margareetat ja vaatleme, kuidas need vahendid aitasid luua torni sees peituva meremuuseumi sisearhitektuuri. Aju-arvuti liides teeb võimalikuks mõõta inimese meeleseisundite muutumist vastavalt keskkonnale. Uurime, kuidas see annab ruumielamuste kavandamisele teadusliku lisamõõtme, võimaldades rääkida suhtest ruumiga mõõdetavatel alustel, ja fantaseerime, milliseid uusi teelahkmeid see ruumiloomele avab.
Hiljaaegu valmis Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia suur kontserdisaal, mille sünnilugu peegeldab tervikliku ruumikunsti hõlmavust, kus kohtuvad kehaline, kultuuriline ja tehniline, et luua keskkond, mis võimaldab areneda ja sündida oskustel ja kogemustel, mis mujal poleks võimalik. Akustik Linda Madalik on seda fenomeni kirjeldanud kui saali võimet vahendada muusikateost kõige sügavamal viisil.
Ruumikunst, nagu teisedki kunstid ei saa teisiti edeneda, kui ennast kogu aeg küsimuse alla seades, otsides ja oma ainest mõtestades – vaid sellisel juhul säilib kunsti potentsiaal. Nii et avardame vaadet ja heidame käesolevas numbris pilgu maailmale ka vanni perspektiivist. Miks see üldse oluline on? Igapäevane keskkond kujundab meie harjumused, mis omakorda kujundavaid meid. Kooselu asjadega on tõsine asi.
Number on pühendatud Eesti sisearhitektide liidu 30 aasta juubelile.
Estonian Architectural Review Maja summer/autumn 2020 (No 101-102) / Special Issue: Interior Design
Editorial: Living with Interior Space
The world of interior architecture is going through exciting times—the speciality is seeking its role, and not only in terms of how to service the inhabitant in the best possible way, but for ways that allow defining a reciprocal relationship between the inhabitant and her environment. The recent pandemic placed many individuals in a position where they had to experience domestic space over an extended and intense time period. Is interior architecture an entity that we place inside architecture? Or is the discipline that we have agreed to call interior architecture in Estonia concerned with space that lies in our closest proximity and is scaled to human perception? For a long time now, the concern of the interior architect has been more than the mere interior room; our relationship to space is addressed in the urban environment as well. This shift reflects in the names of the study programmes and the speciality itself, which in some countries is referred to as interior design instead of interior architecture, expanding the search territory for self-determination beyond the boundaries of architecture.
The writings by medievalist historian Aron Gurevitsch and architecture historian Robin Evans on spatial perception, spatial projection and preferred floor plan typology reveal how close the tie between the biological human aspects—our body and cognitive functions—and cultural worldview really is. The latter possesses undeniable power over the biology. Spatial design assumes that the universal needs connected to the body and psychology be somewhat more durable. The vast innovation in social and technology-driven pursuits undoubtedly impacts on intimate space and scale (even to the extent that literary science points towards a congruence between realism and science fiction), and these changes might introduce fascinating opportunities for a spatial art that is concerned with a most intimate type of space.
This issue looks at both the less mutable side of spatial design that is connected to bodily and cognitive processing, as well as the swiftly changing pole related to social development and technology. We address evidence-based psychological needs in the context of interior architecture and study an environment called Rhizopia which activates various sensory organs and broadens the mind. Modern expectations for contemporary museum space are exemplified in a review of Narva Castle. Using VR equipment and photogrammetry, we present Fat Margaret tower and look into how the technological means aided in the creation process of the interior architecture of the maritime museum she encases. A brain-computer interface enables measuring environmentally evoked changes in human mental states. We examine how enabling data-driven dialogue with space provides an additional scientific dimension to the design of spatial experiences, and we envision the new crossroads these methods might bring forth in and for spatial design.
The large concert hall of the Estonian Academy of Music and Theatre was recently completed. Its genesis reflects the encompassing nature of extensive spatial art where the corporeal, cultural, and technical meet to blend into an enabling environment that supports the development and birth of skills and experience impossible to attain outside those conditions. Acoustician Linda Madalik has described this phenomenon as the ability of the hall to intermediate a musical composition in the most profound way.
Spatial art, like the other arts, cannot progress without constantly questioning and challenging itself to seek and define its own substance—it is the only way the potentiality of art can survive. Let us all broaden our horizons and view the world from the perspective of a bathtub. Why should this matter? Our daily environment shapes our habits that end up shaping us. Our cohabitation with things is a serious matter.
This issue of Maja is dedicated to the 30th anniversary of the Estonian Association of Interior Architects.
Delivery 7 workdays
9,50 €
-0%
Availability in stores
Share
Format
Paperback
Author
Peatoimetaja: Kaja Pae
Translated
Karin Lillemaa, Kerli Linnat, Kaisa Ling, Marianne Jõgi, Taavi Laanpere
Edited by
Piret Põldver
Subtitle
Sisearhitektuuri-eri
Designed by
Margus Tammik (Unt / Tammik)
Language
Estonian-English
Publishing company
MTÜ Arhitektuurikirjastus
Order in the series
101-102
Series
MAJA
Added date
09.10.2020
Year of publication
2020
Pages
184
Size
285x215
Product code
67314248
Barcode
9771023074248