Gailitit pole kuigi palju uuritud. Teatud määral on ta selle eest ise hoolitsenud. Pagulusekaaslane Arvo Mägi on meenutanud: „Mälk ja Gailit häbenesid oma noorema ea asju. Gailitil oli olnud kinnine raudkast, milles ta ütles olevat oma vanad käsikirjad. Aga kui ta suri ja kast lahti tehti, oli see jumala tühi. Ta oli kõik ära hävitanud.“ Kirjanikust ei jäänud maha päevikuid ega memuaare. Aivar Kull on Gailiti uurimisega tõsisemalt tegelenud vähemalt 2016. aastast saadik, pidevalt uurides ja täiendusi otsides. Tulemuseks on klassikaline biograafia. Sõna klassikaline ei tähenda siinkohal kuiv ja igav. Kull on ikka pigem rahvalik pajataja ja elulistele seikadele tähelepanu pööraja, unustamata seejuures põhjalikkust ja faktitäpsust. Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital.