Viinile lähenedes haaras Xeniat kabuhirm, sest tal polnud aimugi, mis teda ees ootab. Siiani oli kõik läinud libedasti, kuid vähemalt sada korda päevas mõtles ta sellele, et inimesed, kellega ta lävib, võivad aru saada, et ta pole see, kellena esineb. Nad loomulikult mõistsid, et ta on pärast rongiõnnetust rööpast väljas, segaduses ja pisut hajameelne. Sellest alates, kui ta eraldi kajutis, kahe erariides politseiniku kaitse all La Manche´i väina ületas, tunnetas ta, et liisk on langenud ja tagasiteed enam pole.