Käesolev raamat tutvustab sõnas ja pildis 696 Eesti Vabadussõjaga seonduvat ja Vabadusristi kavaleridele pühendatud mälestusmärki (mälestussambad, -kivid, -ristid, -tahvlid, Rahu kirik, mälestusehis, kabel, rahvamaja, koolimaja, kirikuvärav, kiriku torn ja väikevormid), neist kodumaal 473 omadele ja 39 liitlastele, 106 väljaspool Eestit, 48 võidutule altarit ja 30 teostamata projekti. Vormilt sageli üsna lihtsaid sambaid või tahvleid püstitades avaldas rahvas austust neile, kes aitasid Eestile kätte võita riikliku sõltumatuse. Mälestusmärgid ise aga kujunesid Eesti vabaduse sümboleiks. Iseseisvuse esimese perioodi jooksul avati mälestusmärke üle kogu maa 288 (neist üks liitlastele). Enamik sammastest või tahvlitest oli pühendatud Vabadussõjas langenud omakandi meestele, väeosadele või punase terrori ohvritele, teised tähistasid lahingupaiku või märkisid kohta, kus vaenlase pealetung peatati. Nõukogude okupatsiooni ajal suurem osa vabadussambaid lõhuti, rikuti või peideti, kuid mälestus monumentidest püsis. Niipea kui olud võimaldasid, algas sammaste hoogne taastamine kas endisel või mõningal määral muudetud ning täiendatud kujul. Aastaks 2022 oli taaspüstitamata veel vaid 14 (lisaks 6 kontrolljoone taga) esimesel iseseisvusperioodil püstitatud mälestusmärki. Peale nende on rajatud nüüd ka 83 uut mälestusmärki ning 103 tähist Vabadusristi kavaleride mälestuseks ning veel 23 liitlastele. Kõigi Vabadussõjas langenute nimed, mis on mälestustahvlitel või -sammastel, on ka raamatus jäädvustatud. Koguteoses „100 aastat Vabadussõja mälestusmärke” on 1322 fotot (must-valgeid ja värvilisi).