„Aga tead, mis otsusele mina tänase ööga jõudsin? Peta mind ükskõik kui hirmsasti ja jälgilt, ega sa m’ust ikkagi lahti saa: ma armastan sind ikka, armastan iseoma ja sinu tahtmise vastugi. Pealegi mõtlesin ma, et kui sa muidu kuidagi ei või, kui pead mind tingimata petma, eks siis peta, küll ma juba kannatan välja, sest et on armastus, see üsna õige. Aga vanaks lähen ma nõnda ruttu ja silmad kustuvad nutust pähe, see on kindel. Tundsin maal omavanust naist, kel silmad kustusid poole aastaga. Siis ma ei teadnud, mis see oli, aga nüüd mõistan, et see oli armastus, see üsna õige armastus.”
„See on nii hirmus!” ütles mees. „Aga on sul veel pisutki minusse usku, kui ma tõotaksin, et ...”
1934. a ilmunud „Elu ja armastus“ on ennekõike noore ja naiivselt eneseteadliku Irma ning isemoodi moraalsete arusaamadega jõuka ärimehe Rudolfi ajatu armastuse lugu, kus üks pool ajab elu närususe taustal taga absoluutset armastust, teine aga on võimetu looma kestvaid suhteid. Kui armastus satub löögi alla, tekib paratamatult küsimus: kuidas elada ja armastada? Kuidas armastades inimese elu muutub? Miks ajab armastus hulluks ja pöörab elu peapeale? Kas siis, kui lõpeb armastus, lõpeb ka elu? Tammsaare esitab üldinimlikke küsimusi, millele otsime vastust ka täna.