Alates 19. sajandi II poolest rännati Eesti- ja Liivimaalt massiliselt Venemaa väheasustatud aladele. Ümberasunud eestlased lootsid oma maad harides haljale oksale jõuda. Tolleaegses ajakirjanduses leidis väljarändamise teema elavat kajastamist: vaagiti väljarändamise poolt- ja vastuargumente, toodi lugejateni asunike kirju ning teateid asunduste elust-olust. Eesti asunduste käekäigust Venemaal pärast nõukogude võimu kehtestamist teame aga suhteliselt vähe. Väljarännanute järeltulijad Eestis ja Venemaal pole olnud varmad oma perelugusid jutustama, sest paljude aastate vältel oli ohutum olnust vaikida.
Raamatu kaudu jõuavad lugejate ette seni rääkimata lood ja Venemaa eesti asundustes sündinud-kasvanud eestlaste mälestused. Lugude vahendajate esivanemad rajasid kodud Eesti etnilisele asualale suhteliselt lähedale:
Loode-Venemaale (Peterburi, Pihkva ja Novgorodi kubermangu), Volga-piirkonda (Simbirski kubermangu, nüüd Uljanovski oblast) ning Vjatka-maile Oparino ümbrusse (nüüd Kirovi oblast).
Ühe raamatu kaante vahele koondatud lood aitavad mõista Venemaale väljarännanud eestlaste järeltulijate ees seisnud valikuid ning keerulistes oludes tehtud otsuseid.