„Ma olen üht-teist näinud,“ sõnas Graeber. „Ja palju kuulnud. Ma tean ka, et sõda on kaotatud. Ja ma tean, et me ainult selleks veel edasi sõdime, et valitsus, partei ja inimesed, kes seda kõike põhjustasid, saaksid veel mõnd aega võimu juures püsida, et viletsust veelgi suurendada.“
Pohlmann vaatas uuesti üksisilmi Graeberit. „Te teate seda kõike?“ küsis ta.
„Ma tean seda nüüd. Varem ma seda ei teadnud.“
„Ja te peate uuesti rindele minema?“
„Jah.“
„See on hirmus.“
„Veelgi hirmsam on, kui pead jälle rindele minema teades, et võib-olla saab sinust seetõttu kaassüüdlane. Saab minust see?“
Kolmanda Reichi lõpupäevadel saab noor sõdur Ernst Graeber rindelt paar nädalat puhkust.
Kuid kohale jõudes leiab ta eest vaid kodu varemed, tema vanemate saatusest ei tea keegi midagi. Omakseid otsides kohtub Graeber oma lapsepõlvetuttava – Elisabethiga, kes nagu temagi on vangis maailmas, mida ta pole ise loonud. Hirm, terror ja kaassüü tunne, mida ta enne armumist ei tundnud, panevad Graeberi alles nüüd mõistma sõja õudu. Kuid selleks on juba liiga hilja – ta peab minema tagasi sõtta…