Peeter Helme on eesti noorema põlvkonna kirjanik, kes kirjutab kaasaja urbanistlikest noortest, kelle pealtnäha turvaline korrastatud elu varjab kirgi ja änge. Võrreldes autori eelnevate romaanidega - „Puudutus“ (2007) ja „September“ (2009) - on „Varastatud aja lõpus“ üllatavalt emotsionaalne teos. Lugu, mida romaanis jutustatakse, on lihtne, aga igavikuline - ühe armastussuhte areng - ja see on kirjeldatud tundlikus romantilises stiilis. Küsimused, mis romaanis kerkivad ja millele lugeja peab vastust leidma, on sügavalt inimlikud: kuidas tunda ära armastust? Kuidas armastuse emotsionaalse koormaga hakkama saada? Kuidas armastust hoida? Samas on tegemist ülimalt ausa raamatuga, sest meessoost peategelasel on harvaesinevat julgust üles tunnistada oma eksimusi.