Vaikuses võime astuda rahumeelsesse dialoogi iseenda ja teistega, leida võimaluse uueks alguseks.
See raamat on pühendatud vaikusele, hädavajalikule olekule, et taasleida iseennast, et mitte ekselda lõpututel söötis põldudel, kus unistused kärbuvad ja hukkuvad nagu taimed. Meie elu kulgeb kära saatel, sageli tarbetute sõnavoogude saatel, mis aitavad vaid varjata meie kahtlusi, meie sisemist ebakindlust suhtlemises teiste inimestega.
Olen katsetanud vaikuse mõju iseenda, oma tunnete, oma hingeseisundite peal pikkadel suveöödel, kui “Versiliana kohviku” pärastlõunastele kohtumistele kogunenud rahvahulk on juba lahkunud ning kui esinejate ja publiku enesereklaam on lahustunud rohelise metsakatedraali lävel, kui hääled, kõned, aplausid on vaikinud.
Mina leidsin vaikuse öösel oma aias tähistaeva all, vaiguseemniku, rosmariini ning lõhnavate rooside keskel, paigas, kus minu meelest viibib jälle lapseks saada igatsev hing.