Urmas Vadi lugemissoovitused!
Urmas Vadi on eesti kirjanik, ajakirjanik, stsenarist ja lavastaja. Tegemist on mitmeid väärikaid kirjandusauhindu pälvinud autoriga. Vadi keskendub oma loomingus enim draamale ja proosale. Tema sulest on ilmunud muuseas “Neverland”, “Ballettmeister”, “Tagasi Eestisse”, “Hing maanteeserval” ning kõige viimatisena palju postiivset tagasisidet pälvinud roman “Kuu teine pool”.
Teie ees on Urmase kõige põnevamad hiljutised lugemiselamused. Head avastamist!
Tove Ditlevsen “Kopenhaageni triloogia”
See on lihtsalt vaimustav raamat! Me oleme ikka harjunud lugema või nägema seriaale Skandinaaviast, kus võibolla elatakse kasinamates tingimustes, aga alati on kusagil keegi vanaema, kes kallab kohvi ja pakub sooja saiakest. See pilt, mida Ditlevsen oma triloogias maalib on vile ja armutu, töölisklassi argipäev, loid ja osavõtmatu isa, nõme ema, kuigi autor jutustab ilma hinnanguteta ja ilma, et noriks kaastunnet, aga on aus nii enda kui maailma vastu.
On mõned autorid, kelle uut raamatut sa lihtsalt pead lugema isegi, kui see pole mingi meeletu hüpe kuhugi edasi. Sest tegelikult me ootame paljuski oma lemmikutelt ikka seda, mida nad juba varemalt on meile pakkunud. Ja kõik need teemad, üksindus, nii vaimne kui kehaline kuhtumine, vana maailma allakäik jne on siin olemas. Aga siiski tundub mulle, et see on vanameistri üks positiivsemaid tekste, kus inimesele antakse lootust, et ta on siiski suuteline leidma teistega kontakti ja lähedust.
Selle aasta Loomingu Raamatukogu esimene raamat on võimas algus! Nagu pealkirigi ütleb, on see tekst napp ja vahe nagu nuga või kirves, millest ka tekstis räägitakse. Kirvega tahetakse kedagi lõhki lüüa, raiutakse puupakke, aga kujutatakse ette, kuidas lõhki läheb endine elukaaslane, kellest soovitakse eelmale ja lahti saada, aga see võtab aega. See on justkui päevik, nappide peatükkidega, aga samas selge narratiiviga, raamatu algus on justkui veritsev haav, sügav lõikejoon on selgelt näha, loo jutustamise käigus toimub teatav rahunemine, jupihaaval kasvatatakse haavale koorikut peale. See on aus tekst, või mis see ausus ilukirjanduse juures on, ei tea, aga ta mõjub, ja samas selliselt, et ta ei pulbitse kättemaksuhimust, vaid teravik on suunatud iseenda sisemise pusa lahti harutamisele või läbi raiumisele.
Andres Kasemaa “Au kolhoosikorrale”
Olulisem kui see, mida ja millest Kasemaa räägib, on hoopiski see, kuidas ta seda teeb. Mingis kõige pindsemas kihis jätab Kasemaa endast mulje justkui esseistist, kelle mõte on vibama läinud. Tõepoolest, ta mõte hüppab nagu orav, kes on käärima läinud õunu söönud ja see on väga paeluv. Aga ta siiski püsib, või justkui tahaks püsida igas novellis etteantud teemas, et siis jälle kõrvale kalduda. Kui tema käest küsiks mõni eksinud rändur teed, siis leiaks see inimene end peagi laukast ja soovib, et oleks juhatust küsinud pigem Ivan Sussaninilt.
Oksana Zabužko “Ukraina seksi väliuuringud”
Selle raamatu pealkiri on eksitav, sest seksiga seostub ikka midagi meeldivalt ja kütkestavat, erutavat, aga siin on kõik vastupidi, suhe on valuline ja tuikav, ollakse kinni oma käitumismustris, närustes üheksakümnendates Ukrainas. Ja nii nagu autor kirjutab lahti oma intiimset lugu, see on justkui teadvuse katkematu vool, siis sama hästi on see ka ühe riigi ja rahva hetke- ja hingeseisu jäädvustus.