Teadmata, kas arvumaagia midagi tähendab või ei, saame siiski nentida: kui luuletaja Hando Runnel oli saanud 71, koostas ta 17. luulekogu täisealistele.
Pealkiri “Ütles mu naine” pole juhuslik. Selle fraasiga algavad kõik sadakond “luuleteksti”. Selle koguga sulgub triptühhonilise kompositsiooni ülesehitus. See kolmik on: “Mõistatused” (2000), “Sinamu” (2005) ja “Ütles mu naine” (2010).
Erinevalt varasemaist lauluraamatuist, kus valitses riim ja laulusalmiks sobiv rütm, on viimane kolmik aforistlik-eepilisema koega. Kui triptühhoni kaks esimest kogu on kronoloogilisemad, tuleb kolmanda koguga juurde dramaturgiline dialoogilisus, sest fraas “ütles mu naine” on ju pöördumine konkreetsema kaaskõneleja või kaaskuulaja või kaastunnistaja poole.
Hoolimata luulekogu näilisest intiimsusest, on tegemist “avara kunstilise üldistusega”, nagu öeldi juba vanal hallil ajal heavõitu kunsti kohta.
Raamatus on autori illustratsioonid.