„Löö ja ära rapsi!” – seda juhtmõtet ei väsinud kindral Guderian ikka ja jälle kordamast oma tankipoistele, oma ohvitseridele ning oma hiilgava teenistuskäigu lõpul ka oma sõjaväelistele võimukandjatele. See idee läbib lugejaid kaasa kiskudes ka tema raamatut, ehkki „Hoogne Heinz” on ise teadlikult hoidunud sensatsioonikast serveeringust ning efektitsemisest. Ent just seetõttu on tema töö rohkete dramaatiliste lõikude mõju seda suurem.
Miks tülikas taktik sõja vältel kolmel korral ametist tagandati, saab tema meenutusi lugedes igaühele mõistetavaks. Sõltumatus, paberimäärimist vaenav talendikus, raudne tahe ja külmavereline hulljulgus, mis alati mõne väljapääsu vabaks jättis, iseloomustavad seda kindralfeldmarssal Rommeli kõrval kõige tuttavamat Teise maailmasõja tankimeest.
Saksa tankiväe looja polnud esimene, kes tajus selle kiire, liikuva relvaliigi võimalusi. Kuid ta oli esimene, kes neid võimalusi niivõrd järjekindlalt ja tulemuslikult ellu rakendas. Tema doktriinidest on ammuilma saanud kõikide maailma armeede ühisvara.