Vahur Afanasjevi viimane luulekogu on justkui mõtteline järg noormehes valitsevat kaost kirjeldanud luulekogule „Hõbehundi laulud“.
„Tuulevaiksed aastad“ on küpse mehe lugu, kes mõistab, et võitlus deemonitega enda ümber ja sees on igikestev, ent oluline on hoopis keskenduda sellele, mis tegelikult õnne toob – rahu iseenda ja maailmaga enda ümber.