I osa A. H. Tammsaare viieosalisest romaanisarjast „Tõde ja õigus“ pehmeköitelises formaadis. Raamatus kujutatakse Eesti ühiskonna arengut 19. sajandi II poolest kuni 20. sajandi alguseni. Tammsaare käsitleb inimese suhet maa, jumala, ühiskonna ja iseendaga.
Lootusrikas ja ausast tööst lugupidav Andres tuleb koos noore abikaasa Krõõdaga laenuga ostetud soisele talukohale uut elu rajama.
Vargamäe Mäe talust peab peremehe nägemuse järgi saama koht, mis kasvava pere ja järeltulijate eest hoolitseb. Algab elukestev võitlus looduse ja saatuse vingerpussidega, millele lisanduvad veel mõõduvõtmised kiusliku naabrimehe, Oru Pearuga. Mida rohkem väljakutseid Andres elult saab, seda kindlameelsemalt hakkab ta otsima oma tõde ja õigust nii kohtust kui ka kõrtsist, toetudes piiblisõnale.
Eesti kirjanik ja semiootik Valdur Mikita on iseloomustanud eestlaste ja „Tõe ja õiguse“ kui eestluse ühe tüviteksti suhet järgnevalt: „Rahvas, kelle kõige kuulsam kirjandusteos on viieköiteline sookuivendamise käsiraamat, ei saa olla normaalne – ja ei peagi. Võimalik, et meil on ilmaruumis üks teine asi ajada.“