Vello Salo on kunagi nimetanud Fanny de Siversit kirjastuse „Maarjamaa” emaks. Järele mõeldes sobib värvikas esseist ja tõeotsija Fanny de Sivers ka päris Maarjamaa emaks, riivamata sellega sugugi Neitsi Maarjale kuuluvat au. Ta on inimene, kes on oma esseede ja mõtisklustega teinud ära suure töö, et aidata lugejal paremini mõista ja tunnetada kristlust. Ja ta on teinud seda eestlaslikku meelelaadi arvestades. Selles väikses raamatus on mõtisklusi, mis aitavad inimesel tõsta pilku taevasse ja vaadata kaugemale maisest elust. Siit leiab ka praktilisi näpunäiteid, kuidas oma usku igapäevaelus rakendada. Autori tekstid on soojad südamelt ja terased mõistuse poolest. Need peegeldavad nähtamatut valgust, mida võidakse lugedes tajuda. Nii sobib see taskuraamat igaühele, kes tunneb tõmmet Tõe poole ning soovib leida head teekaaslast. Fanny de Sivers (1920‒2011) on Pärnus sündinud keeleteadlane, etnoloog, filosoof ja esseist. Enne Teise maailmasõja puhkemist õppida Tartu Ülikoolis romaani keeli ja kunstiajalugu. Abikaasa Hans Georg von Siversi saksa päritolu tõttu olid nad sunnitud 1941. aastal Eestist lahkuma. Fanny de Sivers jätkas akadeemilisi õpinguid erinevates Euroopa ülikoolides. Tema koduks sai Pariis, kus ta elas 60 aastat. Ta on tuntuks saanud nii ajaloolise, usundiloolise kui ka filosoofilise kallakuga kirjutiste poolest. Samas kumab taustana kõikjal Fanny enda vaimulik olemus kristlase ja katoliiklasena, suunates selgitusi ja määratledes nende iseloomu. Miks ma olen kristlane? Sellele küsimusele on vastanud Fanny de Sivers, sarnaselt nagu briti õpetlane ja apologeet Clive Staples Lewis (1898-1963). „See on üks põhjustest, miks ma usun kristlusesse: see on religioon, mida keegi poleks suutnud välja mõelda.”