Igivana uskumuse järgi pidid loomad ilmuma, kui nad kuulevad enda nime mainitavat. Nõnda väljendab seda tuntud vanasõna: “Ära hüüa hunti, kus hundist räägid, seal ta ongi”. Et hunt oma nime kuuldes välja ei ilmuks – kes siis sooviks suure kiskjaga kohtuda - tuli kasutada õigete sõnade asemel peitenimesid. Miks meil neid hundinimesid aga nii palju on? Tohutu hulk– 523 – annab tunnistust, et esivanemate jaoks oli susi erakordselt tähelepanuväärne loom. Tänapäeval ütleme ka: konfliktliik, viidates sellele, et inimese on hundiga palju muret. Oma pärandist ei leia me aga midagi vaenulikku kriimsilma kohta, mis on ju üllatav. Peamiselt leiame austust, tihti imetlust, sekka ka nalja ja veidi hurjutamist. Meie esivanemad pöördusid hallivatimehe poole meelitades ja vannutades, et ta kenasti käituks ja karja ei murraks. Hundiga kahekõne pidamine on oskus, mida peaksime taas õppima väärtustama – see ei tähenda muud kui ümbritseva looduse kohtlemist austusega. Ilmar Rootsi aastakümnete jooksul arhiividest kokkukogutud peitenimede hulk on tõenäoliselt maailma suurim ühe loomaliigi kohta. See on eestlaste pärandi kallisvara, mis on alles nüüd “maa alt” välja kaevatud ja mida tuleks alalhoida tulevastele põlvedele.