„Hoopis tüütum on üks teine jutt, milline levib suvekuudega nagu epideemia kohe: millal lähed suvitama, kas suvitamine juba läbi, kus puhkeaja veedad – selliseid küsimusi hakkab sadama nagu rahet kaela. See jutt on sihuke, mis teeb selle suvituse nagu natuke profaneerituks. Ka hulk muid raskusi on suvitajal sel juhul, kui ikka tõesti tuleb tahe suvitada kuski suvituskohas. Valik on raske.“ (Postimees, 1938)
„Supelsaksad“ on põhjalik ülevaade aegadest, kui terve suvi oli nagu üks pikk pühapäev ja „elati laisalt, mõnuga. Enne lõunat mererand, suplemine, päevitamine, pärast lõunat väike uinak, siis jalutuskäik metsas või pargis ning õhtul kontsert või muu meelelahutus kuursaalis“. (Dagmar Normet, „Avanevad uksed“)
Saamaks aimu, kuidas täpsemalt erinevates kuurortides kirev suvemelu käis, selleks tuleb supelsaksa jälgedes rännata läbi Tallinna, Kuressaare, Haapsalu, Pärnu ja Narva-Jõesuu suvede, abiks üle 200 arhiivifoto ning väljavõtte omaaegsetest ajalehtedest ja kaasaegsete mälestustest supelusetiketist, meelelahutustest ning paljust muust, millega tollased supelsaksad oma kuurordielu ilmestasid, ja keskkonnast, kus nad oma suvepuhkuse veetsid.