Ostsin enesele täna kaustiku. Küll on ilus kaustik! Seest ruuduline, aga kaaned niisugused laigulised, justkui mõne isevärki looma nahk. Ega ta päris nahk küll muidugi ei ole, ikka papp, aga naha moodi. Tumesinised laigud helesinise peal justkui vihmapilved suvetaevas. Mina kujutan ette, et see võiks üks uhke elajas olla, kellel niisugune nahk seljas kasvab. Tal võiksid sarved ka peas olla, aga kits või põder ta ei oleks, ta oleks hoopis isemoodi. Hommikuti võiks teda kusagil metsaservas näha saada, kui ta tuleb puude vahelt välja kastesele aasale. Vaatad – ja suu vajub ammuli. Ei tea, mis häält see loom teha võiks? Mingit häält ta kindlasti teeks, kui ta sedasi metsast lagedale ilmub. Seda mina usun üpris kindlasti. Mina ei tea, kas ta oleks kuri loom, kes väiksemaid pudulojuseid sööb, või oleks ta selline rahulik, nagu lammas või jänes. Mina tahaks uskuda, et tema on rahulik, aga suursugune. Kellelegi häda ei tee, aga enesele ka liiga teha ei luba. Ja hääl võiks temal kõlada nagu mõni suur pasun. Nii et kostaks päris kauge maa taha, justkui kirikukell. Just, tema võikski teha sellist häält, nagu löödaks kirikutornis kella! Ja kõik, kes seda kuulevad, mõtlevad, et oh-oh-oh-oo! See ilus sinine loom on üles ärganud.