Inimene mõtleb piltides. Möödunud seika meenutades kerkib tavaliselt silme ette pilt. „Ta ütles
mulle …“ ja ma sain pahaseks. Aga kuidas ta ütles? Rahulikult? Pettunult? Süüdistavalt? Üle õla?
Irvitas? Muigas? Naeris? Karjus? Sosistas? Patsutas õlale? Kui mul pole rohkem sünonüüme kui
„ütles“, siis ei saa ma jälile, mida ta tegelikult mõtles ja kas tahtiski solvata. Solvuda aga on moes.
Meil kipuvad kujunema samad mustrid olgu kõnes, olgu toimingus. „Kui lähed üle tee, vaata enne
vasakule …“ Tüütu, läheb kõrvust mööda. Äkki saaks teisiti ütelda, kuidagi värskemalt? Ja ei hirmutaks
ega noomiks juba ette. Vanarahvas oma aineliselt raskes elus oli väga huumorimeelne, ta on
meile pärandanud palju kõnekäände, oleme need unustanud pööningule vanade riiete kirstu.
Seda raamatut võiks uurida kodus, koolis, lasteaias mitmekesi. Hinnangute andmise võiks ära unustada,
sest ükski sõna pole õige ega vale iseenesest, kuid peab olema täpne. Ka võiks ringis istudes
mängida mängu „TEISITI“, kus keegi ütleb sõna või lause ja teised pakuvad, kuidas seda muudmoodi
ütelda, ja võrrelda sisu muutumist. Ja pildid võiks ära värvida, kui on oma raamat.