Helene ei tea, mis temaga on juhtunud. Ta avastab, et lamab haiglavoodis, on unustanud oma nime ja kaotanud kõnevõime, ning mis veelgi hullem: sõnad on ülepea tõrksad, tema haardeulatusest väljas, millegi taga kinni. Ja keha tundub elavat oma elu, ilmutamata vähimatki koostöösoovi. Oma mehe tunneb Helene küll ära, kuid miski ütleb talle, et see asi ei ole nii lihtne, et on veel keegi…
Kathrin Schmidti (s 1958) romaan pälvis 2009. aastal Saksa kaalukaima kirjandusauhinna Deutscher Buchpreis.