Raamatu autor jutustab ja joonistab tõestisündinud loo lapsepõlvekodust Pärnus Tui tänaval aastast 1965. Väike Piibe jalutab oma koduhoovis, uurib naabritädide elamist-olemist ja mängib aias suure tamme all. Vastastädi juures külas olles mängib ta vana nukuga, mis kuulus kunagi ühele tüdrukule, kes selles majas varem elas. Koos nukuga ronivad nad üles trepist, mis lõppeb koridori laes. Sealt edasi polnud enam kuskile minna. Kuid see vaid näis Piibele pimedas ruumis, et trepp ei vii kuhugi. Nukk leidis trepil edasipääsu ajas tagasi.