20. sajandi ühe tuntuima religiooniuurija Wilfred Cantwell Smithi (1916–2000) esmakordselt 1962. aastal ilmunud teos näitab, kuidas „religiooni” pidamine üheks inimelu universaalseks ja selgelt eristuvaks osaks pole sugugi möödapääsmatult tulenev elulistest tõsiasjadest ja empiirilisest uurimismaterjalist, vaid on märkimisväärse mõtteloolise kujunemise tagajärg.
Esmajoones „religioon”, ent ka „budism”, „kristlus”, „hinduism” ja mitmed teised tänaseks nõnda fundamentaalsete ja loomulikena tunduvad mõisted on selle arenguloo õige hiljutised viljad, mis pole mitte ainult kujundanud tänapäevaseid arusaame nende mõistete alla liigitatust, vaid ka kõigi inimeste arusaame iseendast ja enda kogukondlikust elukeskkonnast, taasluues seeläbi inimelu vormis, mis hakkabki üha paremini just sellisesse mõistestikku sobituma.
Nagu Smith näitab, pole see kõik paratamatu ning kõigest sellest, mida me oleme harjunud mõtestama niisuguse mõistestiku kaudu, saab mõelda ka teisiti. Tema raamat sai kiirelt üheks 20. sajandi kõige mõjukamaks religioonialaseks teoseks, millest tõukuvate küsimusepüstituste üle arutletakse ja vaieldakse tänapäevani välja.