Raivo Kelomehe doktoritöö „Postmateriaalsus kunstis. Indeterministlik kunstipraktika ja mittemateriaalne kunst“ (eesti keeles, ingliskeelse resümeega) eesmärgiks on analüüsida mittemateriaalse ja indeterministliku kunsti problemaatikat ajaloolises ja elektroonilise kunsti perspektiivis. See hõlmab kunstiteose autorsust, materiaalsust ja vahendamist, kunstiloomingu protsessi ja kunstiteose ainusust seoses küsimusega, kas on võimalik leida muutumatu faktor, mis seda kõike ühendab. Autori järeldus on, et seda ei saa ühemõtteliselt määratleda, küll on võimalik jälgida universaalseid taotlusi kujutava maailma loomisel ja kujutiste saatmisel üle vahemaade. Tänapäeva digisuhtluse keskkonnas muutub olemise ja kunstikommunikatsiooni loomus veelgi virtuaalsemaks. Käsitletakse kaasaegse kunsti küsimusi, mis on seotud kunstiobjekti kadumisega, kunsti asjastamatusega, kunstimaterjalide mitmekesistumisega, mitmepaikse ja suhtluskunstiga, loomemasinate ja avatud kunstiteostega, reeglite- ja juhusepõhiste loomingumeetoditega, autorsuse jagamisega ja internetikunstiga. Jälgitakse mittemateriaalsete, asjastamatute ja kommunikatiivsete kunstiideede sisenemist Eesti kultuuriruumi, mille puhul korratakse varasema rahvusvahelise kunsti arengulugu, mis seisnes nii traditsioonilistest kunstimaterjalidest lahtiütlemises kui ka elektrooniliste tehnoloogiate kasutuselevõtus.
Raivo Kelomees on alates 2007. aastast Eesti Kunstiakadeemia uusmeedia osakonna juhataja, professor.