Porkuni lahing 21. septembril 1944 oli üks selliseid haruldasi lahinguid, kus mõlemal poolel võitlesid eestlased. Ühed Saksa vormis ja teised Punaarmee vormis. Tulemuseks oli mitusada langenut ja vimm, mis on kestnud aastakümneid. Seda põhjusel, et võitjad käitusid nii, nagu oleksid nemad valgusjõudude esindajad ja kaotajad pimedusjüngrid.
Käesolev raamat püüab korvata seda pikka vaikimist ja mälestada neid ohvreid. Kuid veel olulisem on kirja panna väga paljude inimeste ennastsalgav ja isegi ohtlik tegevus selle nimel, et hoolitseda lahingus langenute mälestuse jäädvustamise eest. Need inimesed, mehed ja naised, hoidsid alal mälestust lahingupaigast, langenute matmiskohtadest ja lugu tegelikest sündmustest, mitte nõukogude okupatsiooni ajal kirjapandud ja üha korrutatud tõe varjamisest.