Piibel on raamat, mis on kujundanud tervet Lääne kultuuriruumi ja ajalugu ning mille eri tõlgendustest on sõltunud riikide ja rahvaste saatused. Piiblit on tõlgitud rohkem kui 2000 keelde ning see on vaimseks teejuhiks igale kolmandale inimesele maailmas. Ometi on tegu keeruka tekstiga, mille kujunemislugu on pikk ja käänakuterohke. Briti kirjanik ja ajaloolane Karen Armstrong vaatleb, mil moel suuliselt levinud ja väga erinäolistest allikatest pärit pärimustekstid muutusid kirjapandud pühakirjaks, eri raamatutest koosnevaks kristluse baastekstiks ja kuidas erinevatel ajajärkudel on muutunud viis, mil moel Piiblit loetakse ning mida sealt otsitakse. Seda on oluline mõista ajal, mil pühakirjade äärmuslikud tõlgendused võivad olla ajendiks vihale ja vägivallale. Just seepärast on vajalik näha, mida pühakiri endast kujutab ja mida mitte.
Karen Armstrong (1944) on sündinud Suurbritannias. 18aastaselt astus ta Rooma-Katoliku kiriku alla kuuluvasse Püha Jeesuslapse ühingusse, et saada nunnaks.
Seitse aastat hiljem lahkus ta sealt ja pühendus õpingutele Oxfordi ülikoolis. Ta on avaldanud üle veerandsaja raamatu ja arvukalt artikleid, milles ta analüüsib
religioonide tähtsust ning tutvustab erinevate religioonide ühiseid arusaamu. Neist olulisimaks peab ta kaastunde põhimõtet. Eesti keeles on varem ilmunud Armstrongi raamatud „Islam” (Ilmamaa, 2003), „Lühike müüdi ajalugu” (Eesti Päevaleht, 2006) ja „Jumala ajalugu” (Varrak, 2007).
„„Piibel. Biograafia“ on apoloogia ühest küljest kristliku fundamentalismi vastu, mis kohtleb teksti vääralt, tõstes sõnasõnaliselt ühe teksti esile teiste tekstide arvelt,
ja mistõttu toimub evangeeliumi jahmatav moonutamine. Teisalt on see apoloogia aga suunatud sekulaarse fundamentalismi vastu, mille kohta autor väidab, et tegemist on religiooni suhtes samamoodi kitsarinnalise, eelarvamusliku ja ebatäpse arutlusega. Käesolev tõlketeos on Eesti oludes ajakohane ja vajalik, sest eksisteerib vajadus Piibli kui pühakirja tähenduse ja tekkeloo kirjelduste ja nende selgituste ning küsimuse püstituse järele, mis seostaks teksti kontekstiga ning aitaks kaasa mõelda praegusaja ühiskonna aktuaalsetes usulistes probleemides. Nagu ka käesoleva teose lõpus sedastatakse, on uskudevaheline mõistmine ja koostöö praegu ellujäämiseks vajalikum kui kunagi varem.”
Ergo Naab, PhD