Ei, ma ei tulnud Dublinisse kalkuneid kitkuma. Tegelikult ei olnud mul üldse plaanis just Iirimaale
tulla. Tahtsin lihtsalt ära. Ära sombusest Eestist, lähenevast talvekülmast ja lõputust koolistressist.
Esimene suvi Dublinis tõi mu teele rasked valikud. Elu, mis näis stabiilne ja enesestmõistetav, tegi
järsku traagilise pöörde. Üleöö leidsin end taas ihuüksi võõras riigis, võõraste inimeste keskel,
ja mulle sel hetkel kõige olulisemad inimesed olid mu kõrvalt jäädavalt kadunud. Nii ei jäänudki
muud võimalust, kui hakata võitlema selle nimel, mis veel oluline – iseenda elu, Eestisse jäänud
pere ja tuleviku nimel, mis mälestuste toel enam nii trööstitu ei tundunudki.
Olen jõudnud Dublinis kaheksa aasta jooksul tosin korda kolida, vahetada mitu töökohta, olla
politseis kahtlusalune ja pidada advokaadiga nõu, kuidas oleks kõige parem endisele ülemusele
kätte maksta.
Ja algul oli mul kavas tulla siia ainult aastaks!
Dublinis on midagi sellist, mis mind ära ei lase.