Rohkete fotodega illustreeritud reisiraamat viib ööd veetma ühe mungaga kloostri torkivale diivanile Põhja-Makedoonia mägedes; papaiamoosiga pannkooke sööma Myanmari; tiirule ümber kõrvakujulise järve Hiinas, matusepeole Sulawesi saarel; maailma peaaegu kõige põhjapoolsema Lenini kuju juurde Teravmägedel, vahepeal GULAGi laagrina tegutsenud kloostrisse keset Valget merd ja veel hulka paikadesse, mille kaardilt leidmine on paras väljakutse. Kohtadesse, kus vanad traditsioonid on veel elus juba kohale jõudnud moodsa maailma kõrval – küladesse, kus isa on veel kalur, poeg aga juba lohesurfitreener; ema toob sajandite pikkust traditsiooni hoides paljaste kätega ookeani põhjast välja mereande, tütar peab ilusalongi või trendikat kassikohvikut.
Peamiselt vaid koos oma kaameraga, vahel ka sõpradega koos reisiv autor näeb vaeva sulandumisega nendesse maailmadesse, kukub selles läbi – ent sellest hoolimata tabab situatsioone, mille puhul võiks arvata, et ta on majaseintega üheks sulanud, et kohalike elule nii lähedalt pilgu heita saab. Nendes lugudes on kuhjaga huumorit, veel rohkem aga kirjeldamatut vabaduse tunnet.
Silvia Pärmann on fotograaf ja reisiajakirjanik, keda leiab harva populaarsetest puhkusesihtkohtadest. Suurlinnade tuled kutsuvad ka teda, ent olles ka ise pärit ühest maailma lõpust, tunneb ta end eriti koduselt just perifeerias.