Kelmiküla asum on küll väike pindalalt, see sulandub Balti jaama ümbruses üheks Kalamaja ja Paldiski maantee kandis Kassisabaga, ent sellel on põnev ajalugu ja oluline roll Tallinna kujunemisel.
Kelmiküla nimi oli omal ajal väga otsekohene - rahvajutu järgi olevat sinna keskajal põgenenud all-linna ja Lüübeki õigusega pahuksisse läinud inimesed. Sarnane eeslinn oli naabruses asuv ja all-linnale kuulunud Pelgulinn, kuhu põgenesid Toompea kurikaelad. Nimelt olid Tallinn ja Toompea keskajal ja veel uusajalgi kuni 1878. aastani teineteisest halduslikult sõltumatud ning kummagi kelmid põgenesid teise asula eeslinna, kus nende vahistamine ja nende üle kohtupidamine oli raskendatud.
Ent Kelmikülas liikus ka sootuks teistsugune seltskond - suurel osal territooriumist, mida täna teame kauniste juugendmajade ja Lenderi-tüüpi majadega palistatud tänavate järgi, laius veel 19. sajandil aiand, kus ilupuude- ja põõsaste istikuid käisid ostmas nii mitmed mõisnikud ja mõisaaednikud kui ka Tallinna perenaised.
Jaak Juske võtab Kelmiküla kireva seltskonna ja kujunemise üheks Tallinna hinnatumaks piirkonnaks kokku koos arvukate fotodega nii arhiividest kui tänasest Kelmikülast.