Kui tuli Kellamäng, siis linnud surid. Kui surid linnud, surid sõnad. Kui surid sõnad, siis suri mälu.
Kujuta ette Londonit, mida valitseb hiiglaslik pill, mis hävitab mälu. Iga ese loob oma lookleva meloodia ja laul heliseb igas õhusõõmus, kuid iga päev tundub samasugune kui eelmine ja minevik on mõistatus.
Teismeline orb Simon saabub maalt linna, kaasas vaid üks viisijupp ja üks nimi, ning näriv tunne, et ta peab midagi tegema. Ta kohtub Lucieniga, kes paistab teadvat tema minevikus peituvast ohust rohkem kui Simon ise. Ühel neist on mäletamise, teisel kuulmise anne, mis teeb nad Kellamängu loojatele ohtlikeks vastasteks.
See on lugu võimust, mis kuulutab Ainutõde ja võtab enda kätte kontrolli inimeste elude üle. Ja inimestest, kes usuvad oma õigusesse olla ebatäiuslik.
Võimuajas vaikses, mornis
seitse kaarnat tukub tornis.
Kui sa naksad kaarna tiiva,
hakkab laulma lind kui diiva.
Kui sa raksad kaarna noka,
hakkab kõnelema õkva.
Kui kõik kellad kõlavad,
kaarnad lendu lähevad.
Gwillum, Huginn, Cedric, Thor,
Odin, Hardy, Eieal koor.
Puul ei peatu ükski lind,
kuni Muninn ei näe mind.