Gosudar. Eesti keeles „valitseja.“ Tiitel, mida tänases ühiskondlikus elus enam ei kohta, ent mille mõte ja mõõde ei ole võõrad. Miljonite inimeste elusid suunavad üksikisikud ei ole ka tänapäeval kuhugi kadunud.
Ivan Julm… Kõik kes ajalugu vähegi tunnevad, teavad, et see Venemaa esimene tsaar oli kurikuulus türann ja vereimeja. Tema ainsast näpuliigutusest piisas, et hukata inimene või saata teise ilma sajad ja tuhandedki. Ta olevat janunenud verd ja tundnud sadistlikku rõõmu tapmisest.
Me ei saa hinnata toonast maailma meieaegsete kriteeriumide järgi. Pealegi peame arvestama, et meie teadmised Ivan IV põhinevad suuresti tema vaenlaste poolt avaldatud tekstidel. Ka 16. sajandil teati, kuidas müüa raamatuid. Nagu tänapäevalgi läheb kaubaks kõmu ja bulvariajakirjandus, nii ka toona müüdi suurte tiraažidega läbi Venemaal käinud seiklejate memuaare, kes oma juttudele värve lisasid ja vürtsi peale raputasid. Ka tsaari vaenlaste isiklikust antipaatiast kantud üllitisi ei saa võtta väga tõsiselt. 19. sajandi ajalooteadus adapteeris aga need teosed allikateks, mida kasutada tõe väljaselgitamiseks.
Ivan IV käitumine ei erinenud kuidagi tema kaasaegsete maneeridest kultuurses ja nooblis Euroopas. Inglise kuningas Henry VIII laskis teedeäärsete puude külge puua hulkurluses süüdistatud talupoegi, kelle maad oli kuningas võtnud endale. Üldse arvatakse tema valitsemise ajal hukatud inimeste arvuks 57.000 kuni 72.000 Kuninga tegevuse kiitis heaks parlament.
Ivani valitsemise ajal tapsid hispaanlased Madalmaades umbes 100.000 hereetikut.
Ivani käsul hukatute arvuks on loetud kuni 300.000 inimest. Uuemal ajal on avaldatud arvamust, et hukkamõistetuid ei võinud olla enam kui 4.000. Novgorodiski surmatuid on arvestatud vahel kolm korda rohkem kui oli linnas elanikke. Prantslaste Charles IX korraldatud Pärtliööga ja sellele järgnenud vaenamistega (32.000 tapetut) konkureerimine läheb Ivanil raskeks. Ja sõdades ei säästnud eestlastest-lätlastest talupoegi ei rootslased, poolakad, sakslased ega venelased.
See raamat ei ole mõeldud Ivan IV ja Moskoovia puhtakspesemiseks. Liivi sõja ajal toime pandud metsikusi ei ole võimalik unustada. Aga see raamat räägib valitsejast ajal, mil seaduseks oli tsaari sõna ja selle täideviijaks gosudari tahe. Need olid riigi püsimajäämise garantideks. See raamat räägib Ivanist kui abikaasast, väepealikust, võitjast ja kaotajast. See räägib noorukist, kes varajasest lapsepõlvest alates oli sunnitud kartma ja võitlema oma ellujäämise pärast. See räägib lapsest, kes oli räpaste mängude tunnistajaks ilusateks võõbatud võimukoridores.
See on lugu ühest inimesest tema ajas.