Eesti teatri elav legend, omaaegne näitleja ja lavastaja Lembit Anton (s. 1922) kergitab selles värvikas mälestusteraamatus eesriiet ja paljastab oma elu suurima ja kirglikuma, varsti juba kolmveerand sajandit kestnud armastusloo – mõistagi on selleks teater ja muusika.
Kuidas kõik algas? Tallinna Teatrikool 1946-49, romantilised noorusaastad Lõuna-Eesti Teatris 1949-51 ja siis... põgenemine KGB eest Moskvasse. Õppimine GITISe Eesti Stuudios 1951-53, sukeldumine Moskva kirevasse kultuuri- ja seltskonnaellu, isiklikud kokkupuuted mitte ainult GITISe karismaatiliste professorite, vaid ka Moskva (veel säilinud aristokraatliku) kultuurieliidiga... Moskva-perioodi sisse mahtus ka Stalini surm ja võimuvõitlus Kremlis. Ja kogu seda kirevat eluteatrit vaatavad kas siis kerge muigega või tõsisel ilmel pealt komöödia ja tragöödia muusad Thaleia ja Melpomene oma kõrgustest Olümpose mägedelt...
Raamat Eluteatri näitelavalt kuulub neljanda raamatu esimese osana ajaloolisse mälestustetraloogiasse üldpealkirjaga Punane katk, millest siiani on ilmunud esimesed kolm raamatut Selles sõjas mina ei sure (2007), Maakorraldajad ja Kuhu küll kõik külad jäid? I ja II osa (2011).