Antarktika on mastaapne, võimas, karm, ohtlik, ent väga puhas ja kaunis ning pakub külalisele kogu eluks elamusi. Kirjutan selle ilust ja ohtudest, aga ka teadlastest ja neid toetavatest meremeestest, pilootidest, kokkadest, arstidest, radistidest, mehaanikutest – erilistest eri rahvusest inimestest, kes on mind isetult abistanud ja mulle silmaringi avardavat seltskonda pakkunud. Kirjeldan aastasel isoleeritud talvitusel suhetesse kuhjuvaid pingeid, ka konflikte. Jälgin lähedalt pingviinide elu ja võrdlen seda inimeste omaga. Pajatan igapäevast kunagises Nõukogude Liidu polaarjaamas ja sellest hoopis erinevas Austraalia riigi korraldatud ekspeditsioonis, kus osalesin juba vaba Eesti kodanikuna. Mind viisid Antarktisele helkivate ööpilvede vaatlused, millele järgnes kaheksa ekspeditsiooni sealsete järvede ökoloogia uurimiseks. Hiljutine laevareis turistide saatjana Lõunamandri teise serva oli omaette ooper, ent minu vaimustus sellest imelisest maast pole praegu sugugi väiksem kui aastakümnete eest. Tegu on “Minu” sarja 150. raamatuga.