Justus Lipsiuse (1547–1606), varauusaegse Euroopa ühe mõjukaima humanistliku mõtleja ja antiikkultuuri professori tööd sündisid ajal, kui tema kodustes Madalmaades toimus äge usu- ja võimuvõitlus. Lipsius vastas ühiskonna hädadele stoa filosoofia juurde pöördumisega ning temast sai uusstoitsistliku mõtlemise põhikujundaja ja elulaadi tutvustaja. Tema õpetuse keskmes seisis kristliku kannatamise asemel apatheia ehk tunnete vältimise idee. Selleni pidi aitama jõuda teadlik mõttetöö iseendaga meelekindluse saavutamiseks, mida siinse kogumiku põhitekst elava dialoogi vormis selgitabki. Raamatu avab aga Lipsiuse menukas kõne laimamisest, kus ta käsitleb laimu räpast olemust tülide allikana ning näitab, et laimule ei ole mõtet vastata laimu ega kättemaksuga, vaid stoikule omase käitumisideaaliga: meelekindluse, kannatlikkuse ja põlgusega. Raamatu on kommentaaride ja saatesõnaga varustanud tõlkija ja varauusaja ladina kirjasõna asjatundja Kristi Viiding.