Kivirähk kirjutab ladusalt ning selles osas ei ole talle midagi ette heita. Ka fantaasialend on mõnus, nii et ka sellest nurgast ei tohiks midagi taunimisväärset leida. Ometi... Olen viimasel ajal lugenud Kivirähult hoopis lastejutte ning need on mulle oluliselt rohkem meeldinud. Ju ta on ise endale lati niivõrd kõrgele seades - haarates riiulist mõne Kivirähu raamatu on ootused nagunii laes. Antud kogumik jäi minu jaoks lati alt läbi jooksmiseks. Ei, halb ta ei olnud, aga ootused olid kõrgemad. Ent ka pärleid leidus - mulle meeldis väga "Kolme paksu" algus (seni, kuni kolm paksu mängu tulid - väga mõnus vabakutselise näitleja eluraskuste kirjeldus; ka minul on tuttavaid näitlejaid, kes kinnitavad, et lasteadades esinedes teenib kõvasti rohkem, kui mõne tunnustatud teatri laval). Ka lõuksitõmbamise-unistusest rääkiv "Üks veski seisab vete pääl..." oli väga muhe lugemine. "Vanaisa ja metsavennad" meeldis mulle samuti väga; meenutas natuke soomlaste mõne aasta tagust filmi "Rare exports". Kui soomemaal on mehi, kes jõuluvanu jahivad, siis miks meil ei või olla selliseid, kes metsavendi lemminutena peavad. Nunnu. Ja tõelise pärlina "Hümn Saatanale". Ei hakka siinkohal midagi kommenteerima, jäägu see lugejale mõnusaks avastamiseks. :)