Mõtlemapanev lugemine. Painajalik lugemine. Kohati valus lugemine. Ning lunastust ei kusagil. Ühesõnaga – raamat elust nii, nagu see on. Ilma ilustamata, aga ka ilma musti värve üle vindi keeramata. Justkui dokumentalistlik ja kiretu vaatlus, mis jätab pigem objektiivse kui subjektiivse mulje. Sest noh, nii see kõik siin planeedil paraku on. Meisterlikult ja tundlikult kirjutatud, äärmiselt detailirohke ja visuaalne teos, mis, tõsi, püüab selle visuaalsusega vist rohkem kehtestada kirjeldatud maailma tõepärasust. Sest kuigi olemata otseselt ulmekas ning näivalt kirjeldades meie kaasaega, kõneleb see siiski pigem mingist pisut meist eespool lahti rulluvast tulevikust. Tõsi, Trump on meie jaoks nüüd küll õnneks minevik ja Greta Thunberg on oma kuulsusest kõik ammu välja pigistanud, kuid Powersi kirjeldatavad globaalsed katastroofid on – vähemalt nii drastilisel kujul – veel õnneks juhtumata. Nii et ses võtmes justkui hoiatusromaan. Sisult lihtne lugu, mis mängib varjamatult Daniel Keyes’i „Lilled Algernonile“ ideel, on osatud kirjutada suureks ja mitmeplaaniliseks tänu autori tohutule empaatiavõimele. Powers on tegelaste mõttemaailmu kirjeldanud põhjalikult ja detailirohkelt, tema psühholoogiline lähenemine on äärmiselt usutav ning mõjub seda valusamalt. Teos, mida liialt kiirustades ei maksaks lugeda. Tuleks veidi aega võtta, sest neid kohti, mille üle pisut pikemalt mõtteid mõlgutada, leidub raamatus üksjagu.