Ma arvan, et hammustasin selle raamatuga lõpuks midagi oma lugemiseelistustes lõpuks lahti. Ma armastan ulmet, ent ei utoopiad ega düstoopiad ei ole suutnud mind eriti köita (erandiks lapsena loetud Orwell; peakski selle uuesti käsile võtma ja vaatama, kas tunne endiselt püsib). Ja nüüd sain aru vist, miks. Mind köidab ulme, kuna see räägib inimestest. Mind ei paelu düstoopiad ja utoopiad, kuna nad jätavad (pahatihti) inimese kõrvale ja räägivad üiskonnast. Ilmselt samal põhjusel meeldib mulle ka "Teenijanna lugu" seriaalina rohkem, kui raamatuna - imelised näitlejatööd ja inimesekesksem lähenemine. Muidugi, ühiskond koosneb inimestest, ent inimesed on eelkõige mutrikesed. Neil puudub sügavus. Nagu Asumi-saagast teada, võib küll inimmasside käitumist ette ennustada (psühhoajalugu), ent üks indiviid (mutant) võib kõik ennustused uppi lüüa. "Hea uus ilm" on loomulikult põnevate ideedega ja tegelikult hea lugemine. Kohati humoorikaski (eriti meeldisid mulle nimed, näiteks Lenina). Ja tõepoolest - arvestades et raamat on pea 100 aastat vana, on täiesti loomulik, et kõik selles ei saagi mind kõnetada. Ent ometi on veelgi vanemaid raamatuid, mis kõnetavad palju rohkem.