Ulme on millegipärast pigem meeskirjanike pärusmaa (kuigi tõsi, esimeseks ulmekaks peetakse hoopis tüdruku kirjutatud "Frankensteini"). Ei tea, kas asi on soos, aga Triinu Merese kirjutamisstiilis on midagi erilist, mis mõjub kuidagi väga värskelt (Ja kui ma muidu võib-olla nii väga soorollidele ei rõhukski, siis tegelikult on just nendega mängimine antud raamatus üsna olulisel kohal). Triinu Merese raamatutes on esile toodud mitmed teemad ja lähenemisnurgad, mida mujal nii väga ei kohta. Või on neile olukordadele teistsuguse pilguga vaadatud. Natuke võiks seda võrrelda ka mingi ajasturomaaniga (näiteks "Punane ja must") - ainult et ajasturomaanid mind ei kõneta ja närin end neist suure vaevaga läbi. Siin seda mure küll ei olnud. Olen seda erilisust tajunud ka teiste tema loetud raamatute ja juttude puhul - peab ütlema, et lemmikuks on siiani "Rohelistest välisseintest plastakendeni ehk Näitus Geuna linnapildi ajaloost" (ilmunud kogumikus "Täheaeg 17: Päästa meid kurjast"). "Kuigi sa proovid olla hea" koosneb kolmest lühijutust (millest viimane annab juba lühiromaani mõõdu välja). Tegu on küll eraldiseisvate jutustusega, neid seovad tegevuspaik ning kohati ka tegelased. Aga mitte ainult - neis kõigis on ka miski autorile omane moraal. Ma ei oska seda kuigi hästi sõnadesse valada, ent minu jaoks kumab kõigist Triinu Merese teostest läbi tugev püüd asju paremini teha. Ehk et asju ei pea tegema nii, nagu neid alati on tehtud, vaid peaks julgema ka uusi asju / lähenemisi / tavasid proovida. Ja eriti nauditav on see, et toda moraali on just parasjagu - ta on olemas ja kumab läbi, muutumata samas kordagi häirivaks või pealesunnituks. Ei anta hinnanguid, vaid avatakse uusi uksi. Üle ega ümber ei saa ka kirjakeelest ja sõnakasutusest - no lihtsalt meeletult nauditav. Iga sõna oli hoolega valitud ning kokku moodustus üks igavesti väärt tervik.