Ma arvan, et kui hindaksin seda raamatut Clarke'i või ulme suurmeistrite skaalal, siis oleks hinne isegi madalam. Ent kui vaataksin raamatu esmailmumise aega (jah, isegi enne, kui inimese jalg Kuu pinda puudutas), siis kõrgem. Sest tegelikult ei anna miski mõista, et raamat on kirjutatud 60 aastat tagasi; sama hästi oleks see võinud trükivalgust näha ka eelmisel nädalal. Clarke on muidugi tuntud oma täpsete tulevikunägemuste poolest. Kuigi ega "Kuutolmu varing" seda väga nõuagi - tegevuspaigaks on küll Kuu, ent põhirõhk on ikkagi inimestel. Samahästi oleks Selene võinud vajuda mõne Maise kõrbe mülkasse. Ja siit tuleneb minu jaoks ka raamatu suurim nõrkus - tegu on liig sirgjoonelise looga, puuduvad pöörded või keerukamad (tegelaste või tegevuse) arengud. Fantaasia puudumist ma Clarkeile üldjuhul ette ei heidaks, aga siin jäi sellest justkui vajaka. Kõik, mis juhtus, läks oma loogilist rada mööda. Võiks isegi öelda, et veidi klisheelikult - aga seda muidugi täna lugedes, kui arvukad teised autorid on Clarke'ist eeskuju võtnud. Nii et eks need klisheed ole osalt ka tema kujundatud, ma arvan. Üsna tõenäoline, et 1961. aastal mõjus "Kuutolmu varing" värskena. Clarke'i stiili austajatele julgen soovitada küll; esmatutvuseks autoriga (või üldse ulmega) aga on paremaidki raamatuid, mida kätte haarata. Ja üks kasutu fakt ka - rääkimata sellest, et 42 on üks ääretult vahva number (elu mõte ikkagi), kannab "Kuutolmu varing" Orpheuse raamatukogu sarjas sama järjekorranumbrit ning tegu on ka minu sel aastal loetud neljakümne teise raamatuga.